Kui Ida käis Norra lasteaias oli täiesti tavaline, et tuba oli täis tatiseid ja köhivaid lapsi, eks ta alguses veidike veider oli vaadata, aga ajapikku muutus see nii tavaliseks, et ei osanud sellele tähelepanugi pöörata. Norras elatud aastate jooksul oli Ida haige vaid ühe korra ja siis ka ei olnud tal köha-nohu-haigust, vaid ta oksendas. Tatine nina ei olnud haigus, mida karta.
Eestisse kolides sain ma teada, et Eesti lasteaedade kõige suurem hirm on köhiv või natuke tatise ninaga laps, kellega kindlasti tuli koju jääda. Haiguslehele. Ja jumal hoidku selle eest kui juhtus suvi olema, siis ei tohiks laps üldse lasteaias käiagi. Mu meelest on see tatise nina kartus veidike kummaline, sest meie kliimas elades, öelge ausalt, kel ei oleks kogu aeg nina tiba vesine.
Ma ütleks ikka, et oleneb. Meie viimases rühmas käisime iga ilmaga õues, st ka vihma ja tuisuga. Vaid üks vanem oli selline, kellele see ei meeldinud, teised olid ülirahul. Lapsed jäeti nohuga koju, aga … Selle rühma lastel ei olnud isegi nohu, st et meil oli suurem osa ajast kõik lapsed kohal. Kui puudusid, siis mitte haiguse pärast.
Ma räägin seda alati ka üliõpulastele, sest kui uued õpetajad ei muutu, ei juhtu midagi. Meie saame neid uusi ja ägedaid (aga muidugi ka tarku) õpetajaid “luua”.
Samas tean veel mitmeid ja mitmeid õpetajad, kes samuti väga väärtustavad õuesõpet ja seda iga ilmaga. Nii et on küll olemas selliseid lasteaedu ja õpetajaid ja ma tõesti usun, et neid tuleb üha juurde!!! Tahaks ikka, et ka sellised positiivsed näited rohkem pilti jõuaksid, sest meil on väga vingeid lasteaedu ja õpetajaid!
Jah, kusjuures ma sama meelt, et need positiivsed näited peaks rohkem pilti jõudma, siis hakkaks see ehk ka nö nakkama.
Ma kunagi tahtsin sinna sinu lasteaeda tulla külla, et saaks loo teha, et pole koik lasteaiad iganenud stampides kinni