Ma vahetasin nädal tagasi antidepressante, sest eelmiste toime oli minu arvates kadunud. Mind ärritasid asjad nii nagu kunagi depressiooni alguses ja kuna sellest ilmselt tingitud ka praegused ärehvushäired/paanikahood, siis otsustas perearst mu AD toimeainet vahetada.
Appi, mul on praegu tunne nagu see blogi oleks muutunud hädaldava haige keskealise äreviku heietusteks. Muud siin ei olegi viimasel ajal kui haigused, rohud ja niisama häda. Ma luban, et ma kirjutan ka lõbusamatel teemadel ja ei muuda blogi pealkirja “Polkovniku lese päevaraamatuks”.
Mina näen unes põhiliselt olukorda kus mina olen ikka mina, tean et pean homme tööle minema (sinna kus ma ka praegu töötan), aga lapsed on väikesed ja tegevus toimub minu lapsepõlvekodus, kus ma elasin kuni 16 aastaseni. Ja siis ma olen pidevalt paanikas et appi, ma pole nii ammu lapsi vannitanud ja neile uusi riideid ostnud ….
Teine variant on mingi hull möll ja seiklused koos ülima emotsionaalsusega 🙂
Aga kas on Sinul juhtunud sellist asja et Sa saad unes aru et Sa näed praegu und? Ja kui on, mis Sa siis unes ette võtsid? 🙂
Jaa, seda on ka juhtunud, et saan unes aru, etnäen und, aga ei suuda sellest üles ärgata. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis ma unes ette võtsin, aga lõpuks ma ikka ärkasin ja välja sain sellest unest
Seda on veel mõned korrad juhtunud, aga õnneks võtan asja juba rahulikumalt. Aga kõige esimene kord jäi küll meelde – jeppi jee, ma võin nüüd teha kõike mis ma tahan kogeda, lehvitaks tiibu ja lendaks näiteks Ameerikasse 🙂 Kuid ühel hetkel tekkis hirm, mis pagana anomaalia see siiski on, kas ma ikka üles ärkan?! Ja siis ma hakkasin vastu erinevaid uksi hüppama et tekiks mingi löök või põrutus (a´la film “Algus”), siis saaks ärgata. No lõpuks see toimis ka 🙂