Teate, mõnikord ma mõtlen, et mu perel on õigus. Blogimine on kõige valem otsus, mida ma kunagi teinud olen. Selles mõttes, et olles suvaline mitte keegi, siis ei huvitaks kedagi see, mida ma ostan, mida ma ei osta, kus ma reisin, kus ma ei reisi, mida ma valesti teen, mida ma valesti ei tee. Inimesed eksivad, teevad valesid otsuseid, kukuvad, tõusevad püsti. Kedagi ei huvita. Aga siis on üks loll, kes hobi korras blogib, oma mätta otsast, ja on endale oma vigadega tekitanud sellise maine, et veel aastaid hiljem on tal vihkajate fännklubi (oo, mis sõnademäng!) ja vahet ei ole mida ma teen, ikka on valesti. Nad ei tea, millised on minu tegelikud kaotused nende vigade juures. Ma isegi ei heida seda ette, ma mõistan, sest kõik sõltubki sellest, kummal poolel olla.
Ma mõistan inimesi, kes ütlevad, et palun lõpeta blogimine, sest kommenteerijad teevad sulle (st mulle) teenimatult liiga, kuid ma ikka jonnakalt ajan oma rida ja seda, et “aga igaühel peab ju olema oma hobi”. Ma olen leppinud kriitikaga, see isegi pigem ajab mind naerma, aga siis on hetked, kus ma mõtlen, et millega ma olen selle ära teeninud. Sry, see siin tuleb täiesti lamp enesehaletsuse väljaelamise postitus, aga ma olen kogu oma tööreisi seda kõike enda sees hoidnud ja pean selle endast välja saama.