Ma ei teagi, kuidas seda postitust kirjutada nii, et…Nii et kellelegi mu blogi jalgu ei jääks. Ma mõnikord muutun täitsa nukraks kui mult küsitakse, et millal ma jõuan blogida ja miks ma seda üldse teen. Esiteks võtab tavalise blogipostituse kirjutamine mu päevast maksimaalselt 20 minutit ja mulle tundub, et see ei ole just nii metsik “maha visatud aeg”, mida peaks taga nutma. Teiseks mõtlen ma, et kas tõesti peab kõikide hobi olema tennis, purjetamine või midagi muud sarnast, et seda peetaks hobiks, mitte ajaraiskamiseks ja nõmeduseks. Ma ei saa sinna midagi parata,et sündisin sellise “rikkega”, et juba lapsest saati olen armastanud kirjutamist.
Juba teismelisena kirjutasin ma oma esimese “romaani” – “Mõrv liftis”. Ma küll ei mäleta enam täpselt, millest see rääkis, aga pealkiri on mul siiani meeles. Ma olen alati kirjutanud, pidanud päevikuid ja nüüd kuna moodne aeg lubab avalikku blogi pidada, on see mu hobi. Kas ma pean selle pärast häbi tundma, et mu hobi ei ole midagi, mis oleks nö ühiskondlikult heaks kiidetud?
Iga mmm, ütleme – rumala inimese- pärast pole mõtet kurvastada. Küsige parem, kust tema leiab selle aja, et Teie postitusi lugeda 😀 Mina pole küll püsilugeja aga vahel silma jäädes võtavad Teie kirjutised ikka muigama.
Ma mõtlen pidevalt, et miks ometi inimesed, kellele ma ei meeldi, on nõus isegi maksma, et lugeda JA kommenteerida JA halvustada minu valikuid, aga kurvaks teeb ikka, sest ma tõesti ei taha olla see “mahun eduka inimese kasti” tüüp, vaid omamoodi. Olen ma siis nii palju halvem?
Vigadeta inimesi ei ole. Tegelikult ei saa neid vigadeks lugeda, need on kellegi iseärasused, veidrused. Ja kõigile loomulikult ei saa meeldida. Inimeste maitsed on erinevad. Igatahes mulle oled blogi põhjal jägeda ja sümpaatse mulje jätnud. Eks jagub nende kriitikute kõrvale ka toetajaid.
Seda on samuti väga armas kuulda, sest mulle endale tundub, et blogi põhjal jätan ma inimestele pigem totaalse tropi mulje. Tegelikult ma ei ole (suurema osa ajast). Jah, toetajaid on tõesti omajagu ja see on nii meeldiv, aga vat need kriitikute pillutud sõnad kipuvad mõnikord hinge minema. Eriti kuidagi teeb haiget see, et MIKS sa blogid ja raiskad oma aega. Ma ei mõista seda. Samuti ei mõista ma neid etteheiteid, et miks ma isiklikel teemadel kirjutan, aga millest siis veel? Ma ei ole finantsguru, investeermisgeenius, nobenäpp-remondinaine, las ma kirjutan nendest teemadest, mis mulle hinge lähevad ja on mina.
Mulle väga meeldib su riietumisstiil:)
Aitäh, väga armas kuulda:)
Vahva ja põnev blogi, rõõmus ja eluterve blogija, supermõnus kodu, suurepärane abikaasa (loodetavasti jätkuvalt ja for ever) – ning kirsiks tordil veel südamlik, andekas ja nutikas tütreke! Tundke kõigest rõõmu mis teil on head ja ehtsat!
Aitäh sulle, eks me tunneme rõõmu, aga mõnikord ikka löövad lained üle pea ja siis ei tunne millestki rõõmu (ehk loe järgmist postitust:)