Kui ma eile hommikul enne tööle minekut olin pidanud otsima Ida trikood, mütsi, telefoni ja end kiiresti riidesse ajama, et mitte kogu selle kaose juures tööle hiljaks jääda mõtlesin ma õlgu võdistades, et appikene kui mul oleks mitu last, kes kaost külvaks. Tegelikult mõtlesin ma ka, et vsjoo, mina tulen töölt ära ja hakkan nüüd koduseks emaks, sest ma ei “händli” ära seda hommikust kiirustamist, kodust välja jooksmist, millegi viimasel minutil otsimist ja uuesti kaotamist ja jälle otsimist, nii et ma ise pean kodust välja hüppama poolkaltsakana. No ei ole minul viitsimist ja jõudu veel varem ärgata, et kõige selle peale mõelda. Ja õnneks on mul üks kaost külvav laps. Nunnu kuuni ja tagasi, aga kaost ja draamat külvab rohkem kui mina.

Õhtul sattusin koolis rääkima ühe Ida sõbranna emaga, kes ütles, et tal vanem laps lõpetab kooli ja et rohkem küll lapsi ei taha, sest noorematega on ikka piisavalt tegemist. Ma muidugi vaatasin talle rumalalt otsa, et kuidas tal laps kooli saab lõpetada, kui ta ise alles 25 on, aga kae nalja, selgus, et täitsa minuvanune, lihtsalt näeb välja nagu võiks ise kooli lõpetama hakata. Aga see selleks. Tal on ka semi-beebi. Mitte et ma teaks, mida see väljend täpselt tähendada võiks, mõtlesin selle vist just jooksu pealt välja, aga noh et ei ole vastusündinu aga selline …eeemmm… äkki kolme-aastane. Ehk siis ta on ka laias laastus selles klubis, millest ma rääkima hakkan. Etteruttavalt ja igaks juhuks ütlen ära, et mitte halvustavalt. Pigem oma vaatevinklist hämmelduna.