Eile Trondheimi jõudes mõtlesin ma, et oh, siin linnas polegi väga palju käinud, kuid juba järgmisel hetkel tuli mulle meelde, et see on alatu vale. Lisaks Oslole ja Lillehammerile on just Trondheim see Norra linn, kus ma olen kõige rohkem käinud. Naljakas, kui mõelda, et ma ei tunne siin linnas mitte kedagi. Okei, üks kunagine sõbranna peaks siin elama, aga temaga kadus mingil hetkel kontakt ja ma ei tea, nüüd oleks nagu veider endast märku anda. Oot, aga miks veider? Tegelikult peaks just temaga kohvile minema kui järgmine kord siia satun. Kui aega on. Seekord ei oleks olnud.

Kahe kohtumise vahel tegin ma väikese jalutustiiru ümber Nidarose kiriku. Isegi mitte sellepärast, et turist olla ja natuke linna näha, vaid sellepärast, et end veidi tuulutada. Mul on aegajalt migreenilaadsed peavalud, ma ei saa öelda, et otseselt migreen, sest ma siiski suudan funktsioneerida, aga sellised üsna intensiivsed, mis kuidagi ei anna järgi. Eile oli üks sellistest peavalu päevadest. Käisin ühe kliendi juures ja pidasin vapralt koosoleku ära temaga, ära minnes mainisin nagu muuseas, et mul on täna jube peavalu. “Miks sa ei öelnud?” küsis ta, “mul on peavalurohtu.” Miks ma varem ei küsinud, tõesti. Ega see tablett siiski suurt ei aidanud, ei aidanud ka jalutuskäik, aga natuke ikka petsin end, et aitas.