Kui me olime Idaga puhkusel ilmus üks “Õhtulehe” artikkel, mida hästi paljud tuttavad ja sõbrad mulle edasi saatsid, küsisid millega ma tegelen ja/või et ootavad põnevusega ja/või et ammu oli sellist asja oodata. Ütlen kohe ära, et ma ei ole seda artiklit siiani lugenud. Ütlen kohe ka ära, et ei ole ühtegi intervjuud andnud. Ütlen kohe ka ära, et ma ei ole ühtegi oma ilmumata raamatut kusagil läbi kellegi reklaaminud. Jagasin siinsamas blogis katkendeid sellest, mida kirjutan, et saada tagasisidet stiilile ja ideele. Ma ei tea, kuidas ja läbi kelle läks veerema lumepall, mis alguses oli lausa nii suur nagu hakkaks uus “Harry Potter” ilmuma.
Üht teist artiklit, mis ilmus jõulude paiku, polnud ma ka lugenud, aga kui sain teada, et minu ümber keerleb suuremat sorti draama, lugesin selle diagonaalis läbi. Pärast lugemist ja kommentaare enda pihta, et tahan kellelegi kätte maksta või teen midagi kellegi kiuste ja jagan oma tuttavate kohta paljastusi mõlemale poole, olin ma pikalt solvunud. Tundsin, et mulle tehti liiga.
Noja, aga me tahame nüüd ju seda passwordi :-).
Eks ma õunte pealt vaatan seda passwordi:)
Mina kaaaa, ma ei saa ju kommenteerida, kui ei tea, mida sa kirjutasid 🙂
PS! Täiesti lambiteema siia vahele, aga ega sa Keila uut vanavarapoodi pole jõudnud väisata? Kris Korneri vanakraaminurk või mis ta on, kuskil seal vana Terko lähistel?
Ei ole veel sinna poodi jõudnud, üldse viimasel ajal ei ole kuidagi aega, et pnevatesse poodisse jõuda
Ma olen igal juhul sinu poolt selles loos. Mingi inimlikkuse võiks ju ikka säilitada. Tere ma talle päris kindlasti ei ütleks. Sest miks :-).
MIna arvaks ka, et inimlikkus vïks säilida, aga see pole siiski vist koige olulisem omadus tänapäeval