Mulle tundub, et Mallukas ajendab mind nii palju kirjutama, et pean talle varsti mingit tasu hakkama maksma. Noh näiteks see postitus on ajendatud sellest kui ta kirjutas, et üks lastest kriipis või mõlkis ära naabri auto ja Buduaari loo peale tuli mulle meelde, et mul on ka üks selgitus seoses ühe väljamõeldud-draamaga kirjutada. Aga alustame esimesest loost. Ja ilma tasu maksmata hetkel, sest kui üdini aus olla, siis seda konkreetset postitust pani mind kirjutama vestlus/vaidlus/arutelu sõbrannadega.
Niisiis. Selgus, et üks laps oli ise autoni jooksnud, autoukse lahti teinud ja niimoodi naabri auto ära mõlkinud. Sõbranna ütles, et kui see juhtus tema autoga, siis ta oleks nii vihane, et maa must ja see, et lapsed autoust ise avavad on kasvatamtus ja teiste varast mitte hoolimine. Palun oma sõbranna eest ette vabandust kui ma siin natukene tema väidetega loominguliselt ringi käin ja minu eesmärk ei ole kindlasti tema sõnadele vastu vaielda, sest ma ju olen nõus, et teise auto mõlkimine on sitt tegu, aga ma jäin mõtlema enda peale ja sellele, kas siis minu laps on ka kasvatamatu, sest minu autouksed ei ole alati lukus ja ma pole kunagi mõelnud, et pean lapsele ukse lahti tegema.
Tõepoolest, see on väljamõeldud draama, nagu sa ütled. Jah, muidugi, ajab vihale, kui auto saab mõlgi või kriimu sinust sõltumatult ja siis peab sellega kuidagi tegelema ja ma olen kaugel sellest, et arvata, et kellegi pisikesed kasvatamatud kullakesed võivad kõike teha, samal ajal kui vanemad heldinud pilguga pealt vaatavad, AGA siinses kontekstis: its’s just a car, it’s just money. Ja asju juhtub nii et kaugelt overrated probleem. Ma ka ütleks lapsele “mine autosse” ja edasi ei mõtleks. Ja polegi vaja mumeelest, va väga kitsas kohas või noh, ma ei tea, kus on näha, et ilma teist autot mõlkimata ei saa või muidu ohtlik. Siia juurde ka umbes 20 või veidi rohkema aaasta taha jääv lugu mu oma pojast, prageu 24, ta oli siis vast 2. Aasta 2000 või 2001. Meil olid peened suvitajad kuskilt Venemaalt, Moskvast vist, saabunud uhke Mercedesega (tolle aja standardite järgi). Ma teadsin küll, et poega tõmbas nagu magnetiga kapotil olevat Mercedese märki käppima, kui ise õues olin suutsin ta eemal hoida, aga ühel hommikul saaatsin ta koos noore sõbrannaga välja, jäin veel ise kohmitsema, ütlesin küll et “hoia silm peal, ta tahab seda märki auto küljest lahti väänata”. Aga sõbranna ei tajunud täpselt, kui kiire üks kaheaastane võib olla, kui tal siht silma ees – ja nii see märk lahti väänati. Noh, ja mida tegime meie? Ma ei julgenud minna vabandama, et “andke andeks, mu poeg rüüstas teie autot”. Kleepisime märgi nätsuga tagasi. Ju ta kuskil tagasiteel minema lendas, aga vähemalt meist kaugel.