Lugu sellest, kuidas mul lained üle pea kokku lõid

Mõtisklesin alles hiljuti selle üle, mis teeb ühe sotsiaalmeedia-ema heaks emaks. Jäi silma üks arutelu, kus kiideti üht ema, et ta tegeleb nii palju lapsega. Teine pool selles arutelus aga arvas, et lapse järel kaameraga jooksmine ei näita kuidagi heaks emaks olemist. Kolmas arvas, et storyd on teistele näitamiseks üldse. Mina tõde ei tea ega avalda ka selles suhtes arvamust, kuid eks neid arutelusid erinevate sotsiaalmeedia-emade üle on varemgi olnud. Kes leiab, et ühe lapsed on kasvatamatud, kes leiab, et vabakasvatuses seisnebki õnnelik lapsepõlv. Kes arvab, et vanemad ei ole mingiks eeskujuks, kes arvab, et tublid noored inimesed, kes laste jaoks olemas. Tõde ilmselt on jälle kusagil vahepeal.

Mina ei ole hea sotsiaalmeedia-ema. Selles mõttes, et olen alati jaganud ka raskusi klantspildi taga ning omamoodi ilmselt ka enda emaks kasvamise lugu. Muidugi armastan ma oma last kuuni ja tagasi ning parim tiitel maailmas ongi “emme” (krt, kus ma enne last pidasin seda lollakaks klišeeks) , kuid oh jumal kui raske see emaks olemine ikka mõnikord on.

6 thoughts on “Lugu sellest, kuidas mul lained üle pea kokku lõid

  1. Tean, mida sa tunned, ausalt :). Minu tütar oli Ida-vanuses ka paras dramaqueen – see kõik läheb ajaga paremaks, usu. Praegu, esimeses klassis, vaadatakse jah vanemate otsa, kui midagi tegemata, asjad puudu vms. Mõni aasta veel ja see jääb üha enam lapse enda vastutusele. Mu enda tütar on nüüd neljandas ja võin täitsa ausalt öelda, et tegeleb oma trennide ja kooliasjadega 99% ise. Jah, muidugi jälgin hindeid ja kui mõni on ootuspärasest madalam, uurin, mis arusaamatuks jäi; ta teab, et võib alati küsida, kui millestki aru ei saanud jne, aga tegemata kodutöö või koju jäänud tarvikute eest saadud puudulikud on ikkagi üksnes tema omad ja ka tema vastutus, kuidas need asjad korda aetakse. Õnneks on ka klassiõpetaja sama suhtumisega, arenguvestlusel oli mh ka sellest juttu (sain ka teada, et kogu oma kaootilisuse ja tuulepäisuse juures on mu laps vaat’, et klassi priimus, nojah siis :D).

    PS, minu lapse kohta rääkisid lasteaiaõpetajad viimased kaks aastat, et SEE laps ei saa mitte iial TAVALISES koolis hakkama (mitte intellektuaalselt, vaid suuresti samade õpetajate poolt tekitatud käitumis”probleemide” tõttu). Miskipärast need “probleemid” kadusid koos kooliminekuga 🙂

    PPS, see kahtlemata pole mingi objektiivne järeldus, aga mulle tundub, et mida hullem on eel-eel-eelpuberteet jne, seda rahulikum saab olema päris-pubekaiga. Kõik need hüsteeriahood jms on meil üle elatud ja praeguseks neid ei ole enam üldse. Jah, me võime piltlikult öeldes kakelda, nii et karvad lendavad, seapesa-laadse toa pärast, aga sellega ei kaasne mingit hüsteeriat, vaid ongi inetu tüli (sest ma ise pole kaugeltki žen ega kilomeetripikkuse süütenööriga) – plärtsume ära ja lepime samas (ja tuba saab ka korda).

    Võibolla ainult üks mõte, mis võiks aidata (ma üldse ei taha tegelikult nõu anda, sest kõik on nii individuaalne): kui Idal on arusaaja klassiõpetaja, kellega saate hästi suhelda, siis ehk püüda kokku leppida, et niisugustel kordadel nagu täna, helistab sulle või Marekile hoopis õpetaja ise? Kas see võiks teostatav olla ja Idat aidata?

    Igatahes pikk pai sulle!

    • Ma olen ka kuulnud, et kui eelpuberteet selline, siis lootust on et edaspidi läheb rahulikumaks ja hetkel tõesti lohutan end sellega. No üldse ei taha kakelda ega tülitseda ja lihtsalt ehmatab ära kui täiesti suvalise koha pealt võib tekkida selline hüsteeria, lihtsalt ei ole valmis selleks.

      Selle õpetajaga helistamisega on nii ja naa. Ses mõttes, et õpetaja on väga mõistlik ja tõesti ilmselt on hea temaga kokku leppida, aga nt selles konkreetses olukorras ma arvan, et õpetaja veel ei teadnudki. Ilmselt läks kooli sisse, nägi teistel spordikotti ja plahvatas ning KOHE tuli hüsteeria, karjumine ja mulle helistamine.

  2. Jah,leidub peresid,kus tõesti selliseid probleeme pole. Aga on teist laadi probleeme.
    Elan suht kooli lähedal ja ka tuli kõnesid,et emme unustasin miskit koju.Jätsin oma toimetused pooleli ja viisin ” maha jäänud” asjad kooli.
    Lõpuks aitas- kui unustas,siis unustas. Saab märkuse,küll siis õpivad hoolikamad olema.
    Kas ma olen halb ema? Laste meelest kindlasti vahel- kui miski neile ei sobi.Jah,ma ei tee alati kõike õigest…või mis ongi üldse õige? Mul on omad head ja vead,aga ma olen ka hea ema.
    Aga hea ema ei jookse lapse eest ja ei tee kõike laste soovide järgi. Lapsed peavad ka minuga arvestama.
    Vahel ikka juhtub,et ” plärtsutakse” minu peale- aga alla ma ka ei anna.
    Ma ei ole kunagi aru saanud,miks teisi kukutakse õpetama,et kuidas ikka õige on….

    • Kui me elaks kooli lähedal, siis ma isegi ei mõtleks asjade järgi viimisele. Unustas, läheb toob ise või kui ei viitsi siis saab hakkama, küll aga elame me koolist nii palju kaugel, et sellist võimalust pole. Ja tegelikult polegi asi nii väga selles, et unustab, vaid just selles kuidas ta reageerib. Noh näiteks oli üks päev kooli vaja kaasa võtta kaks nööpi, mul läks meelest, tal läks meelest, kooli juures tuli meelde. Hüsteerias ja nuttes ikka. Nööpide pärast ma tagasi ka sõitma ei hakka. Ütlesin, et ehk õpetajal on paar nööpi üle, et uurigu enne või et ehk saab nõõbid oma tööle lisada kodus/hiljem. Ei, midagi ei sobinud. Õnneks sain paluda abi ühelt emalt, et ta annaks oma lapsele kaasa nööbid ka Ida jaoks. Mis selgus õhtuks? Nad ei jõudnudki nööpide-tööni tol päeval. Aga hommikul oli maailmalõpp. Ja nii on iga asjaga. See maailmalõputundega tegelemine on kurnav. Ma saan aru, et lapse jaoks vbla suured asjad, kuid ma ju püüan selgitada, lahendusi pakkuda, aga vastuseks saan plärtsumise või nutu.

  3. Mul on sinust täitsa kahju tegelikult. Endal on sama vana tütar ja ega temagagi lihtne pole. Sinu eelnevaid postitusi lugedes pakuksin, et võib-olla olete talle ehk liiga palju lubanud, juba see nii noorelt meikida lubamine jne. Selge see, et laste iseloomud ongi väga erinevad ja ma ise oma lapse pealt usun ka, et koos kasvades muutuvad arusaamised paremaks aga see on ikka igapäevane töö. Ära anna alla! Sina oled lapsevanem ja laps ei tohi sulle pähe istuda.

    • Oh, ega tegelikult ei pea kahju olema. Suurema osa ajast ikkagi imetore laps ja tõesti olen nõus, et oleme talle liiga palju lubanud ning sellest ka osaliselt see nö draamatsemine. Samas ma jällegi tunnen, et kui ta oli väiksem, siis tegin talle liiga ma depressiooniga ja ehk püüan seda kompentseerida… Meikimisega on nii, et ma usun millegi pärast, et kui ma keelaks, siis oleks veel hullem, pigem olen püüdnud õpetada ja suunata, millal sobib ja millal mitte. Ma siiralt loodan, et see on olnud õige samm. Alla ikka ei anna, aga on päevi, kus tõesti lained löövad üle pea, sest anname oma parima, aga see plärtsumine ja draama tekitab tunde, et oleme feilinud.

Leave a Reply to Eveliis Cancel reply