Reedel, peale seda kui ma olin Ida esimest korda üksinda bussiga Tartusse saatnud, kammisime me Marekiga juuksed ära, panime selga vähe paremad hilbud ja läksime keskealiste aasta suursündmusele – Terminaatori kontserdile. Olgu igaks juhuks öeldud, et kuigi ma seda nimetan keskealiste aasta suursündmuseks, siis ma tegelikult ei ütle seda halvustavalt. Lihtsalt nendin kui fakti, sest kes need ikka sellist bändi enam kuulavad. Pealegi oli Rocca Al Mare enne kontserdialgust täis keskealisi, kes nägid välja nagu on liiga vara linna tulnud ja nüüd lihtsalt teevad aega parajaks. Meie nende hulgas.

“Terminaatoril” on minu arvates küll mõned head lood, mõned sellised, mis mulle väga meeldivad isegi, kuid fänniks ei ole ma end kunagi pidanud. Noorena oli mu teetassike veidike teist tüüpi muusika (Nancy, 2QS, MustQ, Code One) ja “Terminaatorit” sattusin ma kuulama vaid siis kui ta mõnega eelnimetatud bändidest suvetuuril koos oli, sealt ma ka mingeid lugusid tean ja neid vanakoolikaid võin täitsa kuulata. Uuem looming läheb minust mööda. “Romula” ja “Ajateenija” on mu meelest ühed kohutavamad laulud. Fänniks ei saanud ma ka selle kontserdiga.