Kas teil on ka neid hetki, kus te teate, et peate kuhugi minema, aga üüüüldse ei viitsi, et parema meelega lösutaks kodus diivanil, kuid kui olete ikkagi end kokku võtnud ja ära käinud, siis olete pärast õnnelikud, et käisite? Mul on neid hetki kogu aeg. Jube piin on end kokku võtta, et peale tööpäeva viitsiks kuhugi minna. Võib olla kui kontserdid, etendused toimuksid kõrvamajas oleks see lihtsam, aga kui ma pean mõtlema, et ma pean kuhugi sõitma, siis üsna tihti leian ma end mõttelt, et ei viitsi.

Nii ka seekord. Glehni teatris mängis Kaari Sillamaa Muusikateater “Kolme musketäri”. Ma ei kahelnud selles, et muusikal hea on, vaid mõtlesin hilisele kellaajale – koju oleksime me jõudnud alles 23 paiku ja meie majas on see ikka väga hilja. Moosisin Idat, et äkki lähme suvel Salmesse vaatama. Muusikali mängitakse veel ka 8. ja 9. juunil (etteruttavalt ütlen, et siiralt soovitan! nii nagu soovitan vaatama tulla ka kõiki teisi etendusi). Ida polnud nõus ja lasin mina end siis hoopis ära moosida. Mul on selle üle väga hea meel. Järgmisel päeval olime küll tavapärasest unisemad, aga uni on meie majas niikuinii nõrkadele, saime hakkama.