Kuradi karma, igatepidi saab ta su kätte! Ma olen teile ju sada korda siin kurtnud, et ohhh issand see õudne retuusi ja nabapluusi mood ja miks Ida küll ei tahaks riides käia nii nagu mina tahan. Tasa, ärge öelge midagi, kuulake mind lõpuni. Ma niikuinii tean, mida te öelda tahate. Igatahes, kurdan mina pidevalt, et miks ta ometi ei võiks kanda lahedaid riideid, neid, mida ta kandis pisikesena, miks kuradi pärast peab ta käima riides nagu eelteismeline, kui siis ühel hetkel tabas mind valgustus.
Karma. Kas ma ise käisin riides nii nagu mu ema tahtis? Ma mäletan küll seda velvetseelikut ja dressipluusi, mis tema käskis mul selga panna, panin ka, sest mul on sellest pilt olemas, aga kas ma tahtsin seda panna? Mõelge, ma olen alloleval pildil umbes 6-7-aastane, aga mul on siiani meeles, kuidas mind sunniti riidesse panema nii nagu ma ei tahtnud. Ei, ei, ärge saage valesti aru, hiljem andis mu ema alla või noh, ma arvan, et tal oli suuremaid muresid kui see, mida ma seljas kannan, kuid ma mäletan ikkagi, kuidas talle üldse ei meeldinud need hiina kleidid. Minul oli aga kapp neid täis ja mu meelest olid need kõige ilusamad riided üldse. Tema nägi mind ilmselt oma vaimusilmas kandmas lahedaid velvetseelikuid, kuid mis tal üle jäi kui leppida sellega, et ma kandsin ikka seda, mida mina tahtsin.