Ma saan päris palju “soovilugusid” Dexteri kohta ja ärge üldse arvake, et mulle ei meeldi nendele küsimustele vastata. Kui Hugo muutis mu koerainimeseks, siis Dexter muutis mu “tibuemmeks”. Teate küll, selliseks, kelle jaoks tema “tibu” on kõige armsam ja kõige ilusam ning mitte kunagi ühtegi pahandust ei tee. Loomulikult on “tibuemmede” “tibud” ära hellitatud, nii et Dexter ei ole siin ka mingi erand. Oli ja jääb minu beebiks.

Beebi on tema kohta juba muidugi palju öelda, sest tegu on kahe-aastase noormehega, kes on kasvanud suuremaks kui ma eales oleks osanud arvata. Üldiselt olen ma ta suurusega ära harjunud, seda enam, et ta ise ju arvab jätkuvalt, et ta ongi pisike sülekoer, kuid mõnikord ma vaatan pilte ja mõtlen, et dämn, see on ikka üks suur kogus koera. Ja no kui ta sülle ronib ja ma tema all hingata ei saa, siis ma tunnen ka, et umbes 70 kilo koera on päris arvestusväärne hulk koera. Öelge, mis tahate, mina kutsun teda jätkuvalt beebikoeraks.