Pole ammu ühtegi raamatut arvustanud. Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal ka väga palju lugenud, kuidagi läheb aeg nii kiiresti käest, et igakord kui ma mõtlen, et lõpetan need magamistoas ootevirnas olevad raamatud ära, saab päev enne otsa ja ikka ütlen ma endale “homme”. Mae Lenderi “Minu lõunamaaga” otsustasin ma algust teha munadepühal. Mõtlesingi, et istun vaikselt omaette, võtan vaid aja endale ja loen. Ühe jutiga läbi. Õnneks nii ei läinud.

Miks õnneks? Alustame natuke kaugemalt. Ma pean ausalt ütlema, et suhtusin sellesse raamatusse veidike skeptiliselt, sest tegu ei ole vaid ühe maa looga, vaid raamatus on lühilood erinevatest kohtadest – Prantsusmaa, Türgi, Portugal, Indoneesia, Kuuba ja teised kohad ning mulle tundus, et see ei saa kuidagi üheks mõnusaks tervikuks põimuda. Samas olen ma lugenud Mae teisi raamatuid ja oleksin pidanud kohe aru saama, et minu skeptiline suhtumine on liiast. Mae on väga osav. Küllap tema juba oskab ühe hea raamatu kokku panna. Kas oskas?