Minu sees on viimasel ajal mingi äng. Teen küll oma igapäevaasju ja püüan mitte lasta end mõjutada sellest mis ümberringi toimub, nautides väikeseid asju, hinnates neid privileege, mis meil on, kuid ikka on sees äng ja kurbus. Ärge öelge mulle, et “ära loe uudiseid”, ma ei saa nii, ma loen, olen kurb ja minus on jõuetu viha – isegi mitte nii väga poliitika suhtes, kuivõrd tavainimeste kommentaaride suhtes. Ma ei räägi neist Chanelilõikujatest, vaid tavalistest inimestest meie ümber. Inimestest, kes oma silmaga näevad, kuidas inimesed põgenevad oma kodudest sõja eest, kuulevad samu uudiseid, mida meie, kuid ikkagi tulevad väitma, et see kõik on lavastus ja kas on ikka tõendeid, et venelased neid koletuid tegusid korda saadavad Ukrainas. Rääkimata nendest, kes sõda õigustavad ja ütlevad, et iga kell võtaks püssi kätte ja hakkaks eestlasi tapma. Need on inimesed, meie ümber, ja see teeb kurvaks.

See jõuetus minus on jõudnud sinnani, et peale tööpäeva pole tuju midagi teha. Nii nagu täna. Ma teadsin, et Mae esitleb oma “Minu lõunamaa” raamatut ha Ere oli kutsunud mind “Musträsta” kontrolletendusele. Veel viimasel hetkel mõtlesin ma, et ma ei viitsi ja ei jaksa. Kuid ma teadsin, et ma pean minema, mul on seda vaja. Ja teate, mul oli nii õigus. Ma sõitsin bussiga linna, vaatasin, et väljas paistab päike ja on vist piisavalt soe ning otsustasin Kaarli kiriku juurest Viru keskusesse jalutada. Jalutasin üle Vabaduse väljaku, päike soojendas nii mõnusalt, tuju läks automaatselt heaks. Möödudes Kunstihoone kohvikust heitsin ma pilgu päikese käes mõnulevatele ja veini joovatele inimestele, vaatasin kella ning taipasin, et mul on veel aega. Astusin kohvikusse sisse, tellisin klaasi veini ja liitusin päikest nautivate inimestega. Istusin ja vaatasin mööduvaid inimesi. Mõtlesin, kes nad on, kust nad tulevad, millised mõtted on nende peas…

Ma ei satu vabakale liiga tihti, aga kui ma satun, siis ma ei suuda ükskõikselt mööda minna sealsetest lillemüüjatest. Mul on seal komme osta lilli kõige vanematelt memmedelt, mulle meeldivad nende tillukesed kimbukesed, mulle meeldib mõelda, et ma teen nendelt lilli ostes neile head meelt. Ühel laual nägin ma sinililli. Facebooki meenutused olid mulle just täna visanud ette paari aasta taguse pildi, kus Ussipesa hoov on sinililli täis. Sel aastal ei ole neid veel näha. Ma armastan sinililli. Ostsin kaks tillukest kimbukest ja lippasin edasi Mae raamatuesitlusele.

Ma olen väga vähestel raamatuesitlustel käinud. Seda põhjusel, et ega ma ikka ei viitsi end kogu aeg linna vedada. Nüüd aga olin ma linnas ja täpselt õigel ajal. See on naljakas, kuidas ma Maega olen aastaid internetis suhelnud, käinud tema raamatutega koos reisil, käinud isegi tema koduhoovis, kuid ma ei ole teda kunagi päriselt näinud. See on nii veider tunne, kuidas sa justkui tead inimest, aga samas ei tea. Kujutad ette, kuidas ta võiks rääkida ja milline inimesena olla. Mae kohta ma olen alati arvanud, et ta on pigem selline käre ja kärts mutt, sarkastiline, sarkastiline ta ilmselt võib olla ka, aga ei olnud käre ja kärts, oli hoopis malbe ja nunnu. Raamatut olen ma jõudnud vaid natuke sirvida, esmamuljed on head. Reedel hakkan lugema, võtan jälle aja iseendale. Hahh, reedega seoses… tellisin esmaspäeval Idale koolitoitu ja no kuidagi ei saanud aru, miks reedeks süüa ei saanud tellida, proovisin ikka mitu korda. Hommikul raadiot kuulates, kuulen, et räägivad lühemast töönädalast. Mis mõttes, mõtlesin ma, ja siis sähvatas. Milline meeldiv üllatus, ma ei olnud selle peale üldse mõelnud, et munapühad on ju käes. Kuidagi täiesti oli meelest läinud.

Peale raamatuesitlust seadsin ma sammud Sakala 3 teatrimaja poole. Aimasin, et kontrolletenduse ajal ei ole kohvik avatud ning ostsin endale Solarisest kohvitassiga kaasa veini. Hea otsus! Teate, lihtsalt nii hea emotsioon oli kuidagi sees ja kui tihti ma ikka autota linna satun, et endale seda lubada saan. Teatrikohvik oligi kinni. Etendus, mida ma vaatama läksin, oli “Musträstas”. Ere oli mulle lubanud, et see on “vaimustavalt mängitud küllaltki häiriv (armastus)lugu, psühholoogiline väljakutse – nagu ütleb lavastaja” ja täpselt nii see kõik ka oli. See on hämmastav, kuidas kaks näitlejat suudavad lava niimoodi ära täita, haarata kaasa ja panna tundma kõiki erinevaid tundeid – vastikusest kaastunde ja lootuseni. Nad mängisid seda kõike nii usutavalt, et ma ausalt hakkasin Hendrik Toomperele kaasa tundma; kaasa tundma, et ta 40aastaselt oli armunud 12aastasesse tüdrukusse ja sellest armastusest ilma jäänud, ma jäin uskuma, et ta armastas seda tüdrukut päriselt. Samamoodi Ester Kuntuga. Ma tundsin talle kaasa, et teda oli ära kasutatud, ma tundsin tema valu ja rikutud elu, näpuga näitamist ja siis ma tundsin viha, viha ta vastu, et ta ise oli mehega flirtima hakanud. Ta ju ise tahtis seda, ta ju ise oli selles süüdi! Oota, mida? Mida ma just ütlesin. Süüdi? Ta oli 12-aastane. Teine oli 40. Isegi kui 40-aastane armus, siis ta oleks pidanud suutma mõista, miks se on vale. Aga ta ju päriselt armastas seda tüdrukut? Armastas ju? Ja tüdruk armastas teda. Kas nad ei võiks nüüd uuesti kokku saada, teineteist leida ja armastada. Ei! Ei, see kõik on nii vale. Mu peast käis selle ühe tunni ja 40 minuti jooksul läbi nii palju mõtteid ja tundeid. Aga see etenduse lõpp? Mis siis sai? Ma ei hakka ette ära rääkima…Kuid see lõpp jäi mind häirima. Oli Hendrik Toompere kehastatud Ray siis õnnetu armastuse ohver või ikkagi keegi, kes armastas alaealisi inimesi (ta ei öelnud “tüdrukuid”, vaid “inimesi”). See oligi kõik nii häiriv, kuid omamoodi ilus.

Etenduse lõppedes vaatasin ma, et jõuan viimasele rongile. Ostsin Circle K-st endale kaasa võileiva ning sõitsin koju. Mõtted olid raamatuesitluse juures. Mõtted olid etenduse juures. Mõtted olid päevase jalutuskäigu juures. Sinilillede juures. Äng oli (kasvõi korraks) kadunud. Ma mõistsin kui väga mulle oli sellist väikest aega iseendale vaja. Koju jõudes teised juba magasid. Mina istusin veel natuke vaikuses ja pimeduses ning nautisin hetke. Seda mõnusat privileegi. Armastust.