Nagu öeldud on täpselt meie villa ees bussipeatused – nii Amalfi kui ka Positano ja Sorrento suunas. Minu esimene mõte on võimalikut kuivalt tagasi Napolisse saada ning kaldun Amalfi-Salerno-Napoli suunda, aga kuna Ida on ikkagi mu laps ja olen talle välja pakkunud ka teise variandi Amalfi-Positano-Sorrento-Napoli, valib tema pikema teekonna. Olen temaga nõus, sest igal pool näitab vihma ja mida varem me Napolisse tagasi saame, seda kauem me lihtsalt hotelli toas passime, vaevalt me hakkaksime vihmaga kusagil ringi seiklema. Hahh, kuidas see lause mind veel tagumikust hammustab.

Sõidame bussiga Positano-Sorrento suunas ja tänan uuesti jumalat, et rendiauto peale ei mõelnud. Jah, mugavam ehk on, aga ma ei kujutaks end ette seal kitsastel käänulistel teedel koos busside, matkaautode, kihutavate kohalike ja vihmaga. Küll on vaja tagurdada, küll satuvad bussid udu tõttu vaata et kokku sõitma, üsna ekstreemne. Aga nemad on vilunud, nad on harjunud, ma oleks autoroolis juba ammu käed üles tõstnud kui oleks pidanud udus ja kitsal teel taguradama, et kui tahate edasi, siis tagurdage mind ise siit kuhu soovite. Autokooli eksami edasijõudnute tase. Isegi Paldiski laevale tagurdamine tundub nende teede kõrval lapsemäng. Udu on täiega intense. Ma ei tea, miks mulle selle reisiga kangastuvad silme ette nii paljud filmid, isegi need, mis pole absoluutselt Itaaliaga seotud. Need udused vaated toovad mulle silme ette “The others” filmi. Kohe kohe tulevad kusagilt välja Nicole Kidman ja “teised”. Kas te olete seda filmi näinud? Mu üks järjekordseid lemmikuid. Peakski täna vaatama.