Amalfi võtab meid vastu vihmaga. Väikeses nunnus vanalinnas sagivad vihmamantlites ja vihmavarjudega üksikud turistigrupid. Vaatame ilmateatest, et 11 peaks vihm järgi jääma ning otsustame seniks leida mõne toidukoha. Hommikusöök on niikuinii söömata. Seame sammud esimese ristorante juurde ja enne kui saame midagi küsida, vastatakse meile “toilet up”. Jääme rumalalt vaatama, sest me ju ei küsinud, kus wc asub. Kõnnime edasi, sest saame aru, et pole siin oodatud. Astume sisse järgmisesse kohta. Küsin, kas tohime. Saan vastuseks “no”, millele järgneb selgitus, et see on ristorante, pizzeria. Vastan, et seda me tahamegi. “Avame alles 11,” saan vastuseks. Okei, seepärast ehk meid esimesestki kohast ära aeti, et polnud veel avatud? Igatahes olen natuke hämmingus justkui lapsega turist ei tahakski süüa, vaid ainult ajab taga wc-d. Vihmavarju saame kohvikus, mille ma esimesena kohe välistasin. Nägi välja turistilõks, esimene, mis silma torkab ja seega ka raudselt kallimad hinnad. Ma ei eksi. Pitsa on siiski imeline. Ida 6eurone CocaCola paremini ei maitse kui poest ostetud.
Meie ööbimiskoht asub keskusest kolme kilomeetri kaugusel. Ilm on kahtlane ja nii otsustan, et uudistame veidike linna ja liigume siis hotelli. Linnake on armas, kitsad tänavad, pisikesed poekesed, kohvikutes espressot joovad prouad, limoncello siin ja limoncello seal, sidrunid riietel, bikiinidel, ehetel, külmkapimagnetitel, trepid, palju treppe…Nii Itaalia kui veel saab olla.