Esmamuljed Napolist on mitmekülgsed. Lennukiaknast näen mina kaunit rannikut, saari, villasid. Ida kommenteerib kõrvalt, et nii palju lagunenud maju on. Üksjagu neid tõesti paistab. Jõuan oma mõtetes Elena Ferrante romaanideni. Piltideni, mis tema romaanid on mulle silme ette, maalinud. Juba enne maandumist on meil kaks erinevat Napolit.
Lennujaamast väljudes satume ehtitaalialikku siginasse-saginasse. Kus algab autotee ja kus lõpeb kõnnitee? Kas siin üldse see kedagi huvitab. Mina hakkan loomulikult vales suunas kõndima, Ida suunab mu õigele poole. “Vaata kaarti!” ütleb ta enesekindla uhkusetundega, et on orienteerumises minus sada korda targem.
Hea ajastus, loen suure huviga, kuna mul ka mais piletid Napolisse.
Soovitan siiralt Napoliga tutvuda, tundub täiega alahinnatud reisisihtkoht. Ka meie ju esimese hetkega ehmusime pigem, aga sinna tagasi jõudes tundus nii kodune ja täna oli mul kahju, et Napolis nii palju avastamata jäi. Kindlasti läheme tagasi.