Mina ei ole. Sülitan kolm korda üle õla ja loodan, et see nii ka jääb. Ma ei oska isegi mõelda, mida võib tunda naine, kes haarab kaasa lapse(d) ja koti hädapärasega, suudleb oma abikaasat, kes jääb maha võitlema oma maa vabaduse eest, ning asub koos teiste sõjapõgenikega teele, et pääseda turvalisusesse. Ma oskan vaid loota, et ei peaks kunagi sama tundma ja oskan vaid tunda tänulikkust, et nii paljud vabatahtlikud püüavad sõja käest pääsenud inimesi abistada.
Aga mitte kõik ei mõista, miks sõjapõgenikke on vaja abistada. Internet on täis solvunud ja haavunud inimesi, kes kohatult kommenteerivad. Miks nad saavad tasuta sõita ühistranspordiga? Miks ma peaksin toetama, mul on ka raske? Miks kõik neid kipuvad abistama, omasid ei aita keegi? Miks muuseumi leheküljel on ukrainakeelne üleskutse kõige esimesena, mitte eestikeelne esimesena nagu ütleb keeleseadus? Ma tahaksin nendelt inimestelt küsida, mitu korda te olete sõja eest põgenenud ja sattunud võõrale maale? Nii et sul on puudust kõige elementaarsematest asjadest? Olnud väsinud, kurb, hirmul, ärevil, mures, aga sul on näiteks ka lapsed, kelle pärast püüad tugev olla ja leida neile tegevust väljaspool hotellitoa nelja seina, et nad saaksid unustada need üleelamised ja kurbuse ning kasvõi hetkeks nautida helgust? Mitu korda oled sa, kallis kommenteerija, olnud selles olukorras? Täna jumalat, et ei ole ja palu, et see nii ka jääks.
Mul on kurb ja raske lugeda neid “aga miks” kommentaare. Väga lihtne on mõelda, et mul on ka raske ja see on see koht, kus te võite öelda, et mida ma üldse mölisen, et alles ma ju virisesin kalli kütuse pärast, aga teate, mu jaoks on siin üks vahe. Muidugi ma olen mures selle pärast, kuidas hakkama saada ja mis see kõik kaasa toob, muidugi ma vaatan hindu ja ahastun, muidugi ma tunnen muret tuleviku pärast ka puhtalt isiklikust vaatevinklist, aga ma ei vingu kütusefirmade lehekülgedel, ma ei kritiseeri siinkohal valitsust, ma ei kirjuta ettevõtetele, kes igaüks omal moel püüab panustada, et ” aga miks”, ma ei kutsu teid üles oma kütuse eest maksma, vaid vaatangi üle oma võimalused ja teen korrektuurid, ja jumala eest toetan igal võimalikul moel, et inimesed, kes siia on jõudnud, tunneksid end turvaliselt ja oodatuna. Isegi kui see oodatuna tundmisele kaasa aitamine väljendub vaid selles, et jagan seda, et Eesti Loodusmuuseum postitas oma Facebooki lehele (kõige pealt) ukraina keeles, et sõjapõgenikud on oodatud muuseumi külastama tasuta. Väikene žest muuseumi poolt, aga nii südantsoojendav.
Ometigi on inimesi, kes leiavad, et see on keeleseaduse rikkumine. Ma pidin sellele kommentaarile vastama nii nagu ma siin üleval ütlesin. Kujutage ette, et olete sõja eest jõudnud lastega võõrale maale ja teil on “meelelahutuseks” vaid hotelli seinad ja internet, sest nagu me juba oleme lugenud bürokraatia kipub ikkagi olema tähtsam kui inimlikkus, ja siis näed, et kusagil keegi pöördub sinu poole sinu omas keeles ja kutsub sind külla. Mitte ei ütle, et tead, me ei saa sulle anda muuseumipiletit, ruudulist vihikut, hügieenisidet, sünnipäevatordist rääkimata, sest enne on vaja linnale tellimus esitada.
Võib olla ei ole hetkel õige aeg ja koht kritiseerida inimesi ja asutusi, kes tahavad aidata, et sõjapõgenikud tunneksid end kasvõi korraks nagu kodus. Teretulnud. Nii nagu me tahaks, et meid endid vastu võetaks. Näha ju on, et ka aastal 2022 ei saa me olla kindlad, et me ise ei või samasse olukorda sattuda.
Ptüi, ptüi, ptüi, et seda viimast ei juhtuks.
Aga see sõda jõuab Eestisse nikuinii ja see on paratamatus. Tuleks hakata plaane a ,b ja c tegema..
Inimesed ei peaks olema nii naiivsed ja lootma natole..
Kusjuures ma ei taha kuidagi olla negatiivne, aga ma olen alati öelnud, et kas me ikka saame kindlad olla, et NATO riskib maailmasõjaga väikese Eesti pärast. Ja nagu näha hetkel Ukraina pealt, siis tegelikult ei ole meil, st NATOl, mune. Muidugi ei ole ma poliitikaekspert, aga minu meelest sõda juba käib. Süütud inimesed surevad. Jah, lennukeelutsooniga on nii ja naa, st nii palju kui mina asjast aru olen saanud, et pole päris nii, et see sõja lõpetaks, aga vähem lömitamist võiks läänel olla küll. Mingid pidevad Putinile helistamised, tippkohtumised, blaadiblaa…mis kasu nendest on?
Mul on ka NATO-ga kahetised mõtted, et kas ja kui palju nad aitaksid. Et kas Narva ülevõtmine paneks neid kohe suuremahuliselt tegutsema või vaadatakse eemalt, et “kle äkki saate kuidagi ikka kokkuleppele rääkida end?”
Samas aga ei saa ka öelda, et Ukraina pealt näha oleks, et NATO-l mune pole. Ukraina ei kuulu NATO-sse ja NATO ei ole kogu maailma rahuorganisatsioon paraku. See, et NATO üldse sõjaliselt ja humanitaarabiliselt sellises mahus Ukrainat toetab, nagu praegu on minu silmis juba ise tegelikult väga suur asi. Ilma NATO sellise toeta ei oleks Ukraina siiani vastu pidanud. Sõjaliselt sekkumine Ukraina-Venemaa sõtta ongi keerukas, ja jääbki jah mulje nagu me vaataks pealt ja ei teeks midagi, aga see on lai teema ja seda ei saa ka päris nii võtta, et me saaks kõiki kaitsma tõtata.
Küll aga võib see päriselt olla hoopis teisiti, kui reaalselt mõnda NATO riiki sedasi rünnataks. Meil on ju idapiirile saadetud lisavägesid ja ka NATO õhuvägi on valmisolekus. Pigem tasub siinkohal loota sellele, et millal iganes praegune tragöödia läbi saab, ei leevendata Venemaa sanktsioone selliselt, et nende sõjatööstus saaks uuesti täishoo sisse.
Ühesõnaga, olgugi et Eesti valitsuse vihkamine on “moes,” näen ma, et tegelikult on meie valitsused teinud ka palju õigeid otsuseid viimase 30 aastaga. Me oleme loonud häid suhteid teiste riikidega ja paistame Balti riikide seast ka välja oma tegemistega. Vaadates idanaabrit või Valgevenet, oleks saanud riiki ka oluliselt rohkem perse keerata pärast NL lagunemist. 😀
Ma Eesti valitsuse kohta ei ütle midagi, väga vabandan kui jätsin mulje, et olen ka popp ja vihkan valitsust. Ma võin küll mingitel hetkedel viriseda, aga otseselt ma ei arva, et valitsus midagi valesti teeb. Sama on NATOga, eks ma saan ju tegelikult aru, mis ja kes ja kus ja kuidas, kuid nagu öeldud ma olen tavaline lihtne inimene ja saan endale lubada lihtsaid, võib olla naiivseid mõtteid.
Minule tundub, et Eesti peab ennast liiga tähtsaks hetkel. Ega see Putin oma suurushullustuses ainult Eestit ei ründaks, ette jääks nii Leedu, Läti, Soome kui ka riigid Kesk-Euroopast. Kohe sellel hetkel, kui NATO ütleks, et tema riike, mis Berliinist ida poole jäävad ei abista, diskrediteeriks see ühendus enda tõsiseltvõetavuse sekundiga. Mitte keegi ei saaks kindel olla, et NATO kui ühendus ka tegelikult häda korral artikkel 5-te rakendaks. Ja siis ongi fakt, et NATO on mõttetu tõestatud. Ei saaks end turvaliselt tunda ei Norra ega Suurbritannia. Ja kui NATO on diksrediteeritud on seda ka USA, kui mingi müstiline võim, mis kõiki aitab ja ongi NATO.
Rääkides Ukrainast ja kõlades teadlikult jõhkrana, sest ma räägin hetkel faktidest mitte emotsiooni pealt. See ei ole nii lihtne, et NATO riigid teatavad, et me füüsiliselt sekkume sõtta praegu. Seda õhuruumi sulgemine tähendaks muide. See tähendaks, et väike värdjas Uuralites võiks hakata pommitama ükskõik millist riiki, kuhu tema pommid ulatavad. Igas sõjas tuleb võtta kaalutud riske, see ongi täiesti jõhker ja kui NATO ohvitserid oleks emotsiooniga kõik sõtta lennanud Ukrainasse, ei oleks suure tõenäosusega meil praegu ei Estonia teatrit ega PERH-i. See ei ole lömitamine, see on faktiline valik meie või nemad. Ja õhuruumi sulgemine tähendaks ka seda, et Ukraine ei saaks lennutada droone ega kasutada õhurünnakuid vaenlase positsioonide vastu.
Diplomaatia on täpselt sama vajalik kui reaalne abi ja sekkumine. Diplomaatiat tehti ka Teise maailmasõja perioodil.
Kokkuvõttes mulle tundub, et jube lihtne on teada, kuidas peaks, kui tegelikult ei tea, mida selle ühe malendi juurde viskamine kogu mängule teeks. Kas te olete valmis, et sel samal minutil, kui NATO ütleb, et OK, no-fly zone over Ukraine, lendab pomm Vabaduse väljakule? Mina ei ole. Eveliis armastab öelda, et maailm ei ole must-valge. Sõda ka ei ole!
Ma ei ole öelnud, et olen no-fly zone poolt, ma tean, et siis ei saaks Ukraina droone lennutada ja oht on et pihta saab ka PERH või Vabaduse väljak, ma lihtsalt tunnen jõuetut viha ja tunnet, et ma ei saa ise midagi teha ning siis on ju mul õigus öelda, et sõda on juba igatepidi käimas, sekkume me või ei sekku. Saan endale sellist emotsionaalsust lubada, sest minu plärtsumisest ei muutu midagi, ma ei kutsu inimesi protestima, et NATO peab tegema nii või naa, ma tean, et sõda ei ole must ja valge ja saan hästi aru, et iga otsuse taga on muud kaalutlused ja otsused, kuid nagu öeldud – jõuetu viha paneb mõtlema, et mis seal enam hullemaks minna saab. (Ennetan ja ütlen, et tean, et saab ja kordades, lihtsalt see on mu hetke emotsion)
Võibolla väljendun liiga otse, aga minu arust kisab teine Eesti. Just sellised, kes on vaesusesse sünnitanud 5 last ja siis veel 3 otsa. Ja siis on riik süüdi. Jah, haiguste ja õnnetuste eest pole me keegi kaitstud, aga sinu haridustee ja muude vabade valikute osas oled üldjuhul ise otsustaja ja vastutaja. Sõja eest põgenenud inimeste võimalused ennast ise aidata on erakordselt piiratud. Ja enamik neist tahab asuda kohe tööle, ükskõik millisele. Eestlased ei taha enam ammu teha lihttöid. Kohe tahetakse lennata kõrgelt.
Kõige koledam lugu, mida praegu olen kuulnud oli see, et inimesed käivad ukrainlaste eest annetatud asju ära rabamas. Süsteemid lonkavad ja lihtne massi sulanduda ja krabada. Kuidas saab selline mõte üldse tekkida?
Aga ma ei viitsi vihastada ja loodan vanale heale karmale.
Ma olen sinu arvamusega täiesti nõus. Muidugi ei ole süüdi ka need lapsed, kelle vanemad on nad vaesusesse sünnitanud, sest nende vanematel ei ole rohkemaks oskuski (vabandust, otsekoheses väljenduse eest) ja muidugi tuleks ka neid aidata. AGA nagu sa ka ütled, siis sõjapõgenikel on piiratud võimalused end aidata.
See lugu, et inimesed käivad asju ära krabamas, seda on lihtsalt õõvastav kuulda. Kurb, et inimesed nii lühinägelikud on ja ei mõista, mis olukord hetkel valitseb.