Mina ei ole. Sülitan kolm korda üle õla ja loodan, et see nii ka jääb. Ma ei oska isegi mõelda, mida võib tunda naine, kes haarab kaasa lapse(d) ja koti hädapärasega, suudleb oma abikaasat, kes jääb maha võitlema oma maa vabaduse eest, ning asub koos teiste sõjapõgenikega teele, et pääseda turvalisusesse. Ma oskan vaid loota, et ei peaks kunagi sama tundma ja oskan vaid tunda tänulikkust, et nii paljud vabatahtlikud püüavad sõja käest pääsenud inimesi abistada.
Aga mitte kõik ei mõista, miks sõjapõgenikke on vaja abistada. Internet on täis solvunud ja haavunud inimesi, kes kohatult kommenteerivad. Miks nad saavad tasuta sõita ühistranspordiga? Miks ma peaksin toetama, mul on ka raske? Miks kõik neid kipuvad abistama, omasid ei aita keegi? Miks muuseumi leheküljel on ukrainakeelne üleskutse kõige esimesena, mitte eestikeelne esimesena nagu ütleb keeleseadus? Ma tahaksin nendelt inimestelt küsida, mitu korda te olete sõja eest põgenenud ja sattunud võõrale maale? Nii et sul on puudust kõige elementaarsematest asjadest? Olnud väsinud, kurb, hirmul, ärevil, mures, aga sul on näiteks ka lapsed, kelle pärast püüad tugev olla ja leida neile tegevust väljaspool hotellitoa nelja seina, et nad saaksid unustada need üleelamised ja kurbuse ning kasvõi hetkeks nautida helgust? Mitu korda oled sa, kallis kommenteerija, olnud selles olukorras? Täna jumalat, et ei ole ja palu, et see nii ka jääks.
Mul on kurb ja raske lugeda neid “aga miks” kommentaare. Väga lihtne on mõelda, et mul on ka raske ja see on see koht, kus te võite öelda, et mida ma üldse mölisen, et alles ma ju virisesin kalli kütuse pärast, aga teate, mu jaoks on siin üks vahe. Muidugi ma olen mures selle pärast, kuidas hakkama saada ja mis see kõik kaasa toob, muidugi ma vaatan hindu ja ahastun, muidugi ma tunnen muret tuleviku pärast ka puhtalt isiklikust vaatevinklist, aga ma ei vingu kütusefirmade lehekülgedel, ma ei kritiseeri siinkohal valitsust, ma ei kirjuta ettevõtetele, kes igaüks omal moel püüab panustada, et ” aga miks”, ma ei kutsu teid üles oma kütuse eest maksma, vaid vaatangi üle oma võimalused ja teen korrektuurid, ja jumala eest toetan igal võimalikul moel, et inimesed, kes siia on jõudnud, tunneksid end turvaliselt ja oodatuna. Isegi kui see oodatuna tundmisele kaasa aitamine väljendub vaid selles, et jagan seda, et Eesti Loodusmuuseum postitas oma Facebooki lehele (kõige pealt) ukraina keeles, et sõjapõgenikud on oodatud muuseumi külastama tasuta. Väikene žest muuseumi poolt, aga nii südantsoojendav.
Ometigi on inimesi, kes leiavad, et see on keeleseaduse rikkumine. Ma pidin sellele kommentaarile vastama nii nagu ma siin üleval ütlesin. Kujutage ette, et olete sõja eest jõudnud lastega võõrale maale ja teil on “meelelahutuseks” vaid hotelli seinad ja internet, sest nagu me juba oleme lugenud bürokraatia kipub ikkagi olema tähtsam kui inimlikkus, ja siis näed, et kusagil keegi pöördub sinu poole sinu omas keeles ja kutsub sind külla. Mitte ei ütle, et tead, me ei saa sulle anda muuseumipiletit, ruudulist vihikut, hügieenisidet, sünnipäevatordist rääkimata, sest enne on vaja linnale tellimus esitada.
Võib olla ei ole hetkel õige aeg ja koht kritiseerida inimesi ja asutusi, kes tahavad aidata, et sõjapõgenikud tunneksid end kasvõi korraks nagu kodus. Teretulnud. Nii nagu me tahaks, et meid endid vastu võetaks. Näha ju on, et ka aastal 2022 ei saa me olla kindlad, et me ise ei või samasse olukorda sattuda.
Ptüi, ptüi, ptüi, et seda viimast ei juhtuks.