Peale nädalavahetuse sündmusi oli mul kuidagi tunne, et meie peres on kõikide vahelt must kass läbi jooksnud. Liiga palju asju oli katki läinud ja häiris mind. Tulime Idaga õhtul koju ja ma kogemata sõitsin autoga vastu aeda, nii et kriipisin stange ära ja midagi lõhkusin veel ära. Marek nägi, tuli vaatama, vangutas pead ja oli kurb. Ütles, et ühest otsast saab auto korda, teisest otsast ma lõhun. Ma tundisin süümekaid ja natuke olin solvunud ka, nagu ma oleks nimelt teinud. Kuna ma tunnen Marekit sada aastat, sain aru, et ta pole heas tujus. Küsin, mis viga.
Kuigi täiesti käsi südamel, ma ei tahtnud teada. Mina ei oska Mareki paha tujuga hakkama saada. Ma ei tea, miks aga ma lähen närvi kui tal halb tuju on. Pealegi pinget oli meil majas tunda mitu päeva, mis sellest, et kõige üle on nalja tehtud ja ma tundsin kuhu suunas see paha tuju tüürib.
Kui ma oma elukaaslasega pea 10 aastat tagasi tuttavaks sain ja rääkisime muuhulgas ka oma vastassoost sõpradest, siis mind kohutavalt häiris tema väide, et mehed on üldjuhul vaid ühe asja peal väljas. Olgu tegu nö parima sõbraga või juhututtavaga ning vahet pole, kas naine on vallaline, suhtes või abielus. Nüüdseks pean (vastumeelselt) tunnustama, et tal on pigem õigus.
Mhm, ma olen sama raiunud, et mis mõttes ei saa sõbrad olla, aga noh kipub olema nii, et sõpra need meessoost inimesed minust ei taha😬 Samas motlen, siis et kui Marekil on naissoost sõpru, et kas ta siis mehena ühe asja peal väljas siiski? 😬🤷♀️