Eesti kui Titanic

Merje kirjutas oma blogis Haapsalu Hestia kohta, et “see hotell on nagu Titanicu laev – klassivahe on nii suur lihtsalt. Economys oleks olnud nagu katlaruumi peal, siin juba kuskil täitsa peenes klassis.” Ma olen selle võrdlusega nõus. Me olime ka Idaga economy toas ja see on kõike muud kui hubane ja armas, kuid muus osas sai see minu uueks lemmikuks ning ma lähen kindlasti tagasi. Aga samuti mitte economy tuppa, kuigi mu meelest ON paremate tubade hinnad veidike soolased. Samas mulle meeldib Haapsalu, mulle meeldis spaaosa ja mulle meeldis restoran, nii et mina lähen nö Titanicule tagasi. Meie eelmisest külaskäigust saate huvi korral lugeda siit.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse spaast rääkida, vaid jäin mõtisklema selle klassivahe ja “Titanicu” võrdluse peale. Seda saab ju kasutada ka Eesti kohta? Mitte otseselt seda ei pea silmas, et põrkame vastu jäämäge ja läheme põhja, vaid just seda klassivahet. Mu meelest hakkab Eesti ühiskond nii lõhestuma, et samal ajal kui osa inimesi “upuvad” elektriarvete käes, sõidan Kaja Kallas ja valitus päästepaadis minema ega sõida tagasi appi, sest “parem osa inimestest on ju pääsenud”. Päriselt. Meil on pensionärid, kes niigi peavad elama nii kokkuhoidlikult ega saa endale midagi lubada ning iga suurem arve ongi katastroofi mõõtmetega. Aga meil on ka pensionärid, kes ei ole abivajajad. Näiteks Siim Kallas. Tema on pensionär ja tema saab hakkama. Klassivahe. Titanicu esimene klass ja kolmas klass. Esimene klass lihtsalt ei pane kolmandat klassi tähele ja probleemi pole. Kaja Kallasest seal “Titanicult” eemalduvas päästepaadis ma ei hakka rääkima. Külm ja emotsioonitu.

2 thoughts on “Eesti kui Titanic

Leave a Reply