“Kas sa ei ole mõelnud, et võiksid Ussipesas laste üritusi korraldada? küsis mu sõbranna minult hiljuti. “Jah, ma olen sellele mõelnud, mulle meeldivad lapsed ja lasteüritused, aga on üks “aga” – ma ei saaks hakkama lastevanematega,” vastasin ma. Ma olen kuulnud nii palju lugusid helikopter-vanematest, ma olen kokku puutunud helikopter-vanematega ja lõppkokkuvõttes pean ma ütlema, et ma ei kipu teiste lastevanematega läbi saama. Mulle ei meeldi teised lapsevanemad.
Ärge võtke kõike must-valgelt. On erandeid, on lapsevanemaid, kellega mulle meeldib suhelda, mitte et ma nendega sõbrannatada tahaks (ma pean siis silmas Ida sõbrannade vanemaid, klassikaaslaste vanemaid ja huvikoolide vanemaid), aga mul ei ole probleemi nendega suhelda, kuid see on siiski käputäis ja pigem erand. Ma lihtsalt ei klapi teistega.
I feel ya! 🙂 Ma enda vaatest saan veel täiendada, et lisaks sellele, et ma ei bond’i teiste vanematega, ei meeldi mulle ka lapsed :D. Loomulikult ma kannatan ära ja lapsel seepärast sõbrannad külla kutsumata ei jää, aga kogu ta 10 eluaasta jooksul olen kohanud kolme last, kelle küllatuleku puhul ma ise sisemiselt hulluks ei lähe. Õnneks igasugu koosolekuid ja ärme-kingi-kommi (meil pole mitte kunagi kodus PIISAVALT kommi, miks ometi neid jõuluks kinkida ei tohi?) arutelusid jääb sedamööda järjest vähemaks, mida vanemaks laps saab. Nii et lohutuseks sulle – paar aastat veel ja saab juba täitsa inimese moodi elada :).
Hahhaaa, mul siis on Ida sõbrannadega vedanud, hästi vahvad ja toredad tüdrukud, ja noh kuna ma võin käratada ka kui mulle midagi ei meeldi, siis voib olla nad lihtsalt kardavad mind ja seepärast käituvad viisakalt:D
Aga mingi hetk vist jah saavad lapsed nii palju suureks, et organiseerivad ise oma asju rohkem, vähemalt ma loodan. Jõulukomme me sööme veel siiani, pole ka nii, et neid on liiga palju, las siis olla ja las söövad sõpradega. Aktiivsed lapsed, jooksevad selle suhkru maha ja ei karda et nad kohe rasvuvad kui “api-veel-üks-kommipakk” jõuludeks tuleks:)