Sellest on tegelikult isegi naljakas kirjutada, sest mingit raamatut ju ei ole isegi olemas, nii et ärge minge pealkirja õnge. Aga kohati tundub mulle siiski, et see raamat on salaja ja minu teadmata ilmunud, sest sellest on kuidagi teenimatult palju juttu ning ma saan ikka küsimusi ajakirjanikelt. Kuigi olen öelnud vist kolme või nelja erineva väljaande ajakirjanikele, et raamatut veel ei ole ning kindlasti ei ole see kellegi elulugu. Ei minu enda ega ka kellegi tuntud inimese elulugu. Seda viimast ei viitsiks ma isegi kirjutada, ma ei ole elulugude fänn ning kindlasti ei hakka ma kellegi ihukirjanikuks. Okei, ma valetan, ma fännan elulooraamatuid kui tegu on legendidega. Noored 30+ inimesed ei ole legendid ning ma julgen arvata, et nende elulugude seas on vaid mõni üksik pärl.

Ei, ärge saage minust valesti aru, ma üldse ei pahanda ajakirjanike peale, et nad uurivad ja nad on väga viisakad, ei ole nii, et ma ütlen üht ja läheb kirja teist. Okei, korraks juhtus vist ühes artiklis apsakas sisse, millest see “skandaal” alguse saigi ning jäi mulje nagu ma kirjutaks ühe lugupeetud tippkoka elulugu. Või et ma oleks mingi põhjapaneva intervjuu andnud tema kohta eelmise aasta lõpus. See tuli mulle endale ka šokina. Üks väike apsakas ja lumepall oli korraks nii suur, et ma ei saanud enam aru, kes keda ja kas üldse ähvardab või ma kujutasin endale seda kõike ette. Seda enam, et mul polnud teemast aimugi, sest ma ei loe väga palju kollaseid uudiseid. See tähendab, et ei loegi, aga mône teemaga olen ikka kursis, sest neid söödetakse kuidagi ette ühest vôi teisest kanalist ning siis uudishimu saab vôitu ja klôpsad mônele loole.