Site icon Eveliisi eluviis

Paus.Või lõpp. Ma ei tea veel

Advertisements

Ma olen üsna kärsitu iseloomuga. Ja tüdinen asjadest kiiresti. Seepärast ei ole mul ka hobisid. Raamatute lugemine ja filmide vaatamine ja kõik muu selline ei ole hobi. See on lihtsalt üks loomulik osa tavalisest argipäevast. Küll aga on üks asi, mis mind ei ole ära tüüdanud. Kirjutamine. Nii kaugele kui ma mäletan olen ma alati kirjutanud. Jutte ja jutukesi, luuletusi, sahtlisse ja päevikusse ning 12 aastat blogisse. Ükskõik, mis tujus, kirjutamine on mind alati aidanud. See on mulle omamoodi teraapia, hobi, mis mulle endale pakub rõõmu. Blogi-mina nii Mutrikese, Diibi kunstiinimese, “Seljakotina” kui lihtsalt Eveliisina on aastatega muutunud suureks osaks minust. Mulle on meeldinud jagada oma mõtteid teiega. Teie kommentaarid ja kaasaelamine on omamoodi narkootikum, need on pannud mind rohkem kirjutama ja jagama, sest ma ei hakka valetama, et kirjutan vaid iseendale, ma olen kirjutanud oma lugejatele. Pidanud teiega vestlust ja olnud tänulik kiidusõnade, aga ka kriitika ja nõuannete eest. Muidugi on kommentaare ja kriitikat, mis jätkuvalt teevad haiget, mida on halb või ebameeldiv lugeda, aga ma olen selle varjuküljega leppinud. Blogi ja sellega kaasnev on minu sõltuvus.

Täna ärkasin ma tühja tundega. Tundega, et ma pean sellest hobist mõneks ajaks loobuma. Sest nii nagu mulle teevad kohati haiget kommentaarid ja arvamused, et olen kiuslik ja õel, siis võib olla ma olengi endale arusaamata just täpselt seda, kasutan ära oma blogi, et kedagi järjepidevalt kiusata, mõnitada, alandada, solvata, sest olen kibestunud, kiuslik ja õel, kättemaksuhimuline ning teen oma blogiga teistele haiget? Tahtlikult. Ei, seda mitte. Teate miks? Ma olen selleks liiga rumal. Kohe päriselt. Ma olen emotsionaalne ja tihti enne teen/ütlen kui mõtlen ning mõnikord toob see pahandust kaela. Blogiga on sama. Aastaid olen ma kohe emotsiooni pealt oma mõtted ja arvamuse kirja pannud, analüüsimata, mis see endaga hiljem võib kaasa tuua. Ma ise arvan, et minu blogi ja minu arvamus ning mul on õigus kirjutada/mõelda, mida hetkel parasjagu mõtlen. On see siis arvamus mõne avaliku suhte kohta, on see kellegi riietuse kritiseerimine, on see midagi, mis parasjagu hinges kriibib, on see midagi, mida ma tahan endast välja elada. Tegelikult ei ole tänasel päeval enam nii, et kirjutad, mida tahad. Alati on keegi, kes tunneb end puudutatuna, solvatuna, kiusatuna. Alati on keegi, kes saab valesti aru. Alati on keegi, kes lisab sõnadele oma tooni. Alati on võimalus, et keegi nopib siit välja midagi, mida kasutada ära vales kontekstis. Alati on keegi, kes ähvardab kohtuga. Alati on midagi, mis võib valesti minna. Ja ma ei taha seda enam. Samas ma ei taha pidada steriilset, ilma emotsioonideta blogi. See ei ole mina. Ma ei oska.

Ma ärkasin tundega, et ma ei taha enam kirjutada. Üldse. Ma ei tea, kas ma lõpetan selle blogi üldse. Või teen pausi. Ma ei tea, ausalt. Võib olla ma jätkan nädala, kuu, aasta pärast. Kas sellel lehel või uuel. Ma ei tea. Kas oma nime ja näoga, ma ei tea. Võib olla ei kirjutama ma üldse mitte kunagi. Mitte midagi. Ärge küsige, mis selle põhjustas, ma ei vasta niikuinii. Ma ei lase sellele postitusele üles ka kommentaare. See ei ole üks selline Facebooki staatuse muutmine, et “täiega sitt päev” ja kui siis küsitakse, mis juhtus, tuleb vastuseks “ah, ma ei taha sellest rääkida”. Mõistan kui mulje võib selline jääda, aga ma ei tahtnud ka päris niisama ära kaduda. Tahtsin selle tühjuse enda seest veel välja kirjutada. Kõige lihtsam viis, kuidas mitte kellelegi haiget teha, sattuda mõnda draamasse või lugeda enda kohta kommentaare, mis mõnikord on nii kaugel konstruktiivsest kriitikast ja tõest, et tahaks karjuda, on mitte ise selleks põhjust anda. Ja mina annan põhjusi oma mõtete ja emotsioonidega, oma hobiga. Ju siis ei ole hea hobi kui sellega tuleb kaasa ka nii palju negatiivset ja vähe positiivset. Viimast olen ma püüdnud blogi kaudu siiski jagada, kutsunud teid üles toetama ja aitama endast nõrgemaid, kuid olgem ausad, ka see pole siin kuigi hästi välja tulnud. Sitt blogi, sitt kirjutaja või sitt inimene? Täna ei tea ma ise sellele ka vastust.

AGA mul on nii hea meel, et teid on siin siiski lugemas nii palju (olnud). Ma olen siiralt teile kõigile tänulik. Ja mul oleks hea meel kui te oleksite jätkuvalt edasi mu Facebooki lehe ja Instagrami konto sõbrad, sest 1) mu fännid (krt kui uskumatu, et teid nii palju on) on mu narkootikum ja 2) ma ei ütle, et see on lõpp, ma hetkel lihtsalt ise veel ei tea ka, ma olen natuke tühi oma hinges ja vajan eelkõige blogist eemal olemist, kuid ärge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat kandke mind lõplikult maha ja jätke mind mu Facebooki lehele üksinda. Kellega ma siis neid meeme, mis mind ennast naerma ajavad, jagan?

Exit mobile version