“Ida, ega sul täna ei ole ühtegi etendust, trenni, showd, esinemist?” küsisin ma hommikul. Ida kinnitas, et pole. “Oled kindel, et sul ei ole kooli vaja tekki, karu, pehmeid sokke, kleiti või ükskõik, mida muud?” Ida kinnitas, et pole. Ma loodan, et see peab paika, sest ma vaikselt ei suuda juba järge pidada, kuhu ma mida ja mis ajaks viima pean. Ma jõuan veel ringiga tagasi nende küsimuste põhjuseni veidi hiljem. Kooli jõulupeo kingi viisin eile ka ära, lootsin, et sellega jõuluhullus lõppeb, aga nüüd on jäänud veel kaks asja, mida ma loodan, et ei unusta. Homseks peoks midagi näksimiseks kaasa panna ja kodused kingitused ära pakkida. Mul olid mingid kingid juba varakult olemas, kuid nende pakkimisega olen venitanud nii kaua, et pakiautomaadiga neid enam saata ei julge, teised olen jätnud ostmata, sest aega ju on veel ja nüüd mõtlen, et mis ma siis asenduseks ostan, sest tellida neid enam ei jõua ja ühtede kinkide puhul pole ma enam kindel, kas neid on.
Ma olen mingil määral jõuludest väsinud. Ei, mitte kinkide pärast. Neid teeme me õnneks vähe – Idale said asjad tellitud ja ootavad garderoobis, Marekiga kinkisime me endale juba ette kohvimasina ja vist autoremondid, seega seal kuuse all midagi ootamas ei ole, vähemalt mina päriselt ei ole sel aastal midagi ostnud. Ja paar ülejäänut ootavad vaid pakkimist. Mõtlesin korraks ka olla tubli ja kenasti paberisse kunstipäraselt pakkida nagu teised tublid, aga 99,99% on kindel, et minu kingid lähevad eelmise aasta kinkekottidesse. Ma ei jaksa tubli olla.
Aga millest ma siis väsinud olen? Ida käib sajas trennis ja igal pool on ju esinemised. Seda, et osa neist tähendab mulle pikki sõite, on juba ära vingutud teema. Nüüd ma vingun selle üle, et ma olen püüdnud meeles pidada, kus ja millal, mida on vaja selga panna. Laupäeval oli Salmes pidu, lapsed pidid päkapikud olema, ega meil kodus midagi päkapikulist polnud peale päkapikumütsi, nii et ma ei hakanud Idale seda ütlema, ma teadsin, mis draama sealt tuleb. Salmesse jõudes olid kõik lapsed punased. Ida oli valge. Ma ennetasin draamat, ütlesin, et pean korra ära käima ja tormasin Paavlisse. Jumal tänatud, et selline koht olemas on. Leidsin sealt nii punase kleidi, seeliku kui kampsuni. Kihutasin Selverisse ja ostsin ka paar paari sukkpükse, kunagi ei tea, millised parasjagu sobivad, nii et säästa end uuest draamast, et olen valet värvi sukkpüksid ostnud, ostsin mitu paari. Lilled haarasin ka kaasa. Kui ma olin tagasi teel Salmesse helistas Ida. “Emme, kas sa saad mulle midagi punast tuua?” Ma olin endaga rahul. Sain vastata, et seepärast ma ära käisingi ja juba tulen punaste asjadega. Päev oli päästetud.
Enne seda ajasin ma mingiks esinemiseks taga musti retuuse ja musta t-särki. Tantsutrenni õpetaja oli palunud selga panna need riided, sest need on kindlasti kõikidel kodus olemas. Aga meil just neid ei olnud. Lisaks oli vaja tantsukavaks meisterdada lumepallid. Meisterdada ma ei oska, nii ajasin ma palle poest taga. Sain. Jälle üks pidu päästetud.
Päkapiku nädal koolis ja jõulukampsuni päev. See oli enne seda kui ma olin Salme jõulupeo jaoks punased asjad ostnud. Selgus, et Idal ei olegi punaseid riideid. Või noh on küll see imeilus punane sametkleit, mis siin pildilgi, aga “retuka-eas” eelteismeline ju selliste riietega enam ei käi. Päkapikk oli toonud roosaka kleidi, aga see oli number liiga suur. Hommik algas draamaga, sest kõik, mis Ida selga pani, oli päkapikulisest kaugel. Lõpuks sobis talle eelmisel aastal jõuluvana poolt saadud Dadamora punane jõuludressipluus. Ilus oli kohe vaadata. Peale tööpäeva läksin ma jõulukampsunit otsima. Rumala peaga võtsin Ida kaasa. Ta leidis kampsuni, mis talle meeldis, mulle ei meeldinud selle hind. “Aga ma palun päkapikult, et ta selle tooks,” pakkus Ida välja, “ta ju eile tõi mulle selle (sisesta siia mingi asi, mida ma enam ei mäleta), mida sina poes ei ostnud.” Damn it! Kuidas sellest välja vingerdada? Ei vingerdanudki. Palusin müüjal selle kampsuni mulle kotti sokutada nii, et Ida ei näeks. Veel üks päev sai päästetud.
Viimane pidu, mida ma teadsin, oli rütmika esinemine. Tegin patsid (küll kaks korda, sest alguses “polnud punast linti piisavalt näha punupatsides”), panin kaasa tekid ja padjad ja sokid ja kõik muu vajaliku. Mulle tundus, et pidude ja esinemiste aeg oli läbi. Ja siis tuli eilne hommik. Ida oli mulle küll õhtul öelnud, et pean e-kooli vaatama, kuid ma tunnistan ausalt, mul kipub see meelest minema. Ma olen püüdnud panna teavitusi, et kui keegi midagi kirjutab, siis tuleks see mulle telefoni/meilile/tavapostkasti, kuid ilmselgelt pole ma sellega hakkama saanud. Ühesõnaga viisin ma Ida kooli ja kui olin kodus tagasi (pidin auto remonti viima ja ei läinud otse tööle) helistas Marekile dramaatiline Ida. “Las emme toob mulle kleidi!” nuttis ta ja viskas toru ära. Võimalik, et ta ütles “teki”, aga see polegi hetkel oluline. Millise kleidi? Miks? Ma ei teadnud. Helistasin Idale ja loomulikult ta enam ei vastanud. Helistasin õpetajale, tema ei saanud ka tol hetkel vastata. Ma hakkasin närvi minema. “Miks sa ei küsinud, millise kleidi?” karjusin ma Mareki peale. “Kust mina oskasin seda küsida?”karjus tema vastu, “vii talle mingi kleit!” Idal on 4639269 kleiti ja 463928 neist ei pruugi sel hetkel õiged olla. Lõpuks helistasin ma läbi erinevad kooli telefonid ja sain Ida õpetaja kätte. Nad pidid rütmika kava uuesti filmima ja selleks oli vaja tekki, patja, kaisukat ja muid aksessuaare. Tormasin kooli. Jõudsin tund hiljem tööle. Lugesin lõpuks e-kooli ja nägin, et ka patse oleks vaja olnud. Ma juba kujutasin ette,milline draama sellest tuleb õhtul kui järele läheme Idale. Ei tulnudki. Saime kätte hoopis heatujulise Ida.
Kui siia lisada veel vaidlused ja arutelud, mida kinkida õpetajale, mis peaks olema lapse kingipakis ja jõuluaual, siis ma tundsin täna hommikuks, et olen täiesti “done” jõuludega. Mul on hirm, et ma olen midagi veel ära unustanud või ei jõua kuhugi õigeks ajaks. Püüdsin oma peas läbi mõelda logistikat, kuidas ma jõuan jõululauale midagi viia, kuid õnneks üks armas ema lubas hommikul snäkipakid kokku korjata. Peaasi, et ma ei unusta seda kaasa anda Idale hommikul. Ja et ma ei unusta ära, et Ida läheb homme õhtul sõbranna sünnipäevale ööseks. Ja et ma ei unusta ära, et 23. on siiski veel tööpäev ja ei maga hambad laiali.
Mulle tundub, et ma ei ole midagi ära unustanud. Jõuluõhtusöögiga ei ole ma lihtsalt jõudnud veel tegeleda. Eile püüdsin Clean Kitchenist tellida, kuid loomulikult olin ma päevakene hiljaks jäänud. Tundus muidu nii mugav ja vahelduseks stressivaba. Kas jõuluõhtusöök võiks olla ka hiinaka take-away?
Jah, ma tean, et vaid üks laps. Aga väsinud võib olla sellest jõulutrallist ka ühe lapse vanem. Kui mul oleks rohkem lapsi, kes käiks sajas ringis ja ma peaks meeles pidama, kus ja mida ja millal, siis ma vist…issand ma ei teagi, kuidas oleks võimalik hakkama saada. Ja siis on veel inimesed, kes jaksavad teha kinke sõpradele ja töökaaslastele, saata kaarte (aitäh, et te mulle ka ikka saadate) – mina jaksan ellu jääda ja Facebooki jõulutervituse saata korraga kõigile.