“Ida, ega sul täna ei ole ühtegi etendust, trenni, showd, esinemist?” küsisin ma hommikul. Ida kinnitas, et pole. “Oled kindel, et sul ei ole kooli vaja tekki, karu, pehmeid sokke, kleiti või ükskõik, mida muud?” Ida kinnitas, et pole. Ma loodan, et see peab paika, sest ma vaikselt ei suuda juba järge pidada, kuhu ma mida ja mis ajaks viima pean. Ma jõuan veel ringiga tagasi nende küsimuste põhjuseni veidi hiljem. Kooli jõulupeo kingi viisin eile ka ära, lootsin, et sellega jõuluhullus lõppeb, aga nüüd on jäänud veel kaks asja, mida ma loodan, et ei unusta. Homseks peoks midagi näksimiseks kaasa panna ja kodused kingitused ära pakkida. Mul olid mingid kingid juba varakult olemas, kuid nende pakkimisega olen venitanud nii kaua, et pakiautomaadiga neid enam saata ei julge, teised olen jätnud ostmata, sest aega ju on veel ja nüüd mõtlen, et mis ma siis asenduseks ostan, sest tellida neid enam ei jõua ja ühtede kinkide puhul pole ma enam kindel, kas neid on.
Ma olen mingil määral jõuludest väsinud. Ei, mitte kinkide pärast. Neid teeme me õnneks vähe – Idale said asjad tellitud ja ootavad garderoobis, Marekiga kinkisime me endale juba ette kohvimasina ja vist autoremondid, seega seal kuuse all midagi ootamas ei ole, vähemalt mina päriselt ei ole sel aastal midagi ostnud. Ja paar ülejäänut ootavad vaid pakkimist. Mõtlesin korraks ka olla tubli ja kenasti paberisse kunstipäraselt pakkida nagu teised tublid, aga 99,99% on kindel, et minu kingid lähevad eelmise aasta kinkekottidesse. Ma ei jaksa tubli olla.
Aga millest ma siis väsinud olen? Ida käib sajas trennis ja igal pool on ju esinemised. Seda, et osa neist tähendab mulle pikki sõite, on juba ära vingutud teema. Nüüd ma vingun selle üle, et ma olen püüdnud meeles pidada, kus ja millal, mida on vaja selga panna. Laupäeval oli Salmes pidu, lapsed pidid päkapikud olema, ega meil kodus midagi päkapikulist polnud peale päkapikumütsi, nii et ma ei hakanud Idale seda ütlema, ma teadsin, mis draama sealt tuleb. Salmesse jõudes olid kõik lapsed punased. Ida oli valge. Ma ennetasin draamat, ütlesin, et pean korra ära käima ja tormasin Paavlisse. Jumal tänatud, et selline koht olemas on. Leidsin sealt nii punase kleidi, seeliku kui kampsuni. Kihutasin Selverisse ja ostsin ka paar paari sukkpükse, kunagi ei tea, millised parasjagu sobivad, nii et säästa end uuest draamast, et olen valet värvi sukkpüksid ostnud, ostsin mitu paari. Lilled haarasin ka kaasa. Kui ma olin tagasi teel Salmesse helistas Ida. “Emme, kas sa saad mulle midagi punast tuua?” Ma olin endaga rahul. Sain vastata, et seepärast ma ära käisingi ja juba tulen punaste asjadega. Päev oli päästetud.
Enne seda ajasin ma mingiks esinemiseks taga musti retuuse ja musta t-särki. Tantsutrenni õpetaja oli palunud selga panna need riided, sest need on kindlasti kõikidel kodus olemas. Aga meil just neid ei olnud. Lisaks oli vaja tantsukavaks meisterdada lumepallid. Meisterdada ma ei oska, nii ajasin ma palle poest taga. Sain. Jälle üks pidu päästetud.
Päkapiku nädal koolis ja jõulukampsuni päev. See oli enne seda kui ma olin Salme jõulupeo jaoks punased asjad ostnud. Selgus, et Idal ei olegi punaseid riideid. Või noh on küll see imeilus punane sametkleit, mis siin pildilgi, aga “retuka-eas” eelteismeline ju selliste riietega enam ei käi. Päkapikk oli toonud roosaka kleidi, aga see oli number liiga suur. Hommik algas draamaga, sest kõik, mis Ida selga pani, oli päkapikulisest kaugel. Lõpuks sobis talle eelmisel aastal jõuluvana poolt saadud Dadamora punane jõuludressipluus. Ilus oli kohe vaadata. Peale tööpäeva läksin ma jõulukampsunit otsima. Rumala peaga võtsin Ida kaasa. Ta leidis kampsuni, mis talle meeldis, mulle ei meeldinud selle hind. “Aga ma palun päkapikult, et ta selle tooks,” pakkus Ida välja, “ta ju eile tõi mulle selle (sisesta siia mingi asi, mida ma enam ei mäleta), mida sina poes ei ostnud.” Damn it! Kuidas sellest välja vingerdada? Ei vingerdanudki. Palusin müüjal selle kampsuni mulle kotti sokutada nii, et Ida ei näeks. Veel üks päev sai päästetud.
Viimane pidu, mida ma teadsin, oli rütmika esinemine. Tegin patsid (küll kaks korda, sest alguses “polnud punast linti piisavalt näha punupatsides”), panin kaasa tekid ja padjad ja sokid ja kõik muu vajaliku. Mulle tundus, et pidude ja esinemiste aeg oli läbi. Ja siis tuli eilne hommik. Ida oli mulle küll õhtul öelnud, et pean e-kooli vaatama, kuid ma tunnistan ausalt, mul kipub see meelest minema. Ma olen püüdnud panna teavitusi, et kui keegi midagi kirjutab, siis tuleks see mulle telefoni/meilile/tavapostkasti, kuid ilmselgelt pole ma sellega hakkama saanud. Ühesõnaga viisin ma Ida kooli ja kui olin kodus tagasi (pidin auto remonti viima ja ei läinud otse tööle) helistas Marekile dramaatiline Ida. “Las emme toob mulle kleidi!” nuttis ta ja viskas toru ära. Võimalik, et ta ütles “teki”, aga see polegi hetkel oluline. Millise kleidi? Miks? Ma ei teadnud. Helistasin Idale ja loomulikult ta enam ei vastanud. Helistasin õpetajale, tema ei saanud ka tol hetkel vastata. Ma hakkasin närvi minema. “Miks sa ei küsinud, millise kleidi?” karjusin ma Mareki peale. “Kust mina oskasin seda küsida?”karjus tema vastu, “vii talle mingi kleit!” Idal on 4639269 kleiti ja 463928 neist ei pruugi sel hetkel õiged olla. Lõpuks helistasin ma läbi erinevad kooli telefonid ja sain Ida õpetaja kätte. Nad pidid rütmika kava uuesti filmima ja selleks oli vaja tekki, patja, kaisukat ja muid aksessuaare. Tormasin kooli. Jõudsin tund hiljem tööle. Lugesin lõpuks e-kooli ja nägin, et ka patse oleks vaja olnud. Ma juba kujutasin ette,milline draama sellest tuleb õhtul kui järele läheme Idale. Ei tulnudki. Saime kätte hoopis heatujulise Ida.
Kui siia lisada veel vaidlused ja arutelud, mida kinkida õpetajale, mis peaks olema lapse kingipakis ja jõuluaual, siis ma tundsin täna hommikuks, et olen täiesti “done” jõuludega. Mul on hirm, et ma olen midagi veel ära unustanud või ei jõua kuhugi õigeks ajaks. Püüdsin oma peas läbi mõelda logistikat, kuidas ma jõuan jõululauale midagi viia, kuid õnneks üks armas ema lubas hommikul snäkipakid kokku korjata. Peaasi, et ma ei unusta seda kaasa anda Idale hommikul. Ja et ma ei unusta ära, et Ida läheb homme õhtul sõbranna sünnipäevale ööseks. Ja et ma ei unusta ära, et 23. on siiski veel tööpäev ja ei maga hambad laiali.
Mulle tundub, et ma ei ole midagi ära unustanud. Jõuluõhtusöögiga ei ole ma lihtsalt jõudnud veel tegeleda. Eile püüdsin Clean Kitchenist tellida, kuid loomulikult olin ma päevakene hiljaks jäänud. Tundus muidu nii mugav ja vahelduseks stressivaba. Kas jõuluõhtusöök võiks olla ka hiinaka take-away?
Jah, ma tean, et vaid üks laps. Aga väsinud võib olla sellest jõulutrallist ka ühe lapse vanem. Kui mul oleks rohkem lapsi, kes käiks sajas ringis ja ma peaks meeles pidama, kus ja mida ja millal, siis ma vist…issand ma ei teagi, kuidas oleks võimalik hakkama saada. Ja siis on veel inimesed, kes jaksavad teha kinke sõpradele ja töökaaslastele, saata kaarte (aitäh, et te mulle ka ikka saadate) – mina jaksan ellu jääda ja Facebooki jõulutervituse saata korraga kõigile.
Tundub päris väsitav ja see on ilmselt klassika, et õhtul uinudes laps teatab, et homseks on vaja viite sorti puulehti või mulineed.
Mulle jääb mulje, et kuigi naljaga öeldud, siis te nagu kardaksite neid “draamasid”, et jumala eest laps ei vihastaks. Äkki peaks kuidagi harjutama, et alati ei lähe kõik 100% nii nagu ette kujutatud?
Tead, asi ei ole nii must ja valge. Ma kardan küll neid draamasid, tõesti, sest see on nii kurnav ja kuigi me harjutamegi ette, et kõik ei lähe alati nii nagu tahab (eriti enne mingeid võistlusi nt), siis Idal tuleb draama. Mingite draamadega ma viitsin tegeleda ja selgitada, teisi ma püüan enda närvide pärast vältida. Seda enam kui draama on natuke ka minu põhjustatud – mina ei vaadanud ekooli kuigi laps tuletas meelde ja ei saanud aru, miks see nii oluline oli pühapäeva õhtul. Jne jne.
Samas ei ole mul probleemi talle selgitada, miks iga kord ei saa võita ja parim olla, kuigi ka siis on draama.
Eveliis, mul on ainult üks küsimus..Miks Sa endal elu nii raskeks teed, et lased Idal endale tingimusi dikteerida? Ma saan aru, et draamadega oleks veel raskem? Aga kas see pole mitte spiraal, millest polegi väljapääsu? Mul on endal ka tütar, natuke vanem ehk et mõistan temaatikat. On aga vahe, kas laps kenasti palub ja kurvastab või mõistab olukorda, kui kõike ei saa või siis nõuab ja eeldab, et kõik on nii, nagu tema ette kujutab. Ma ise pole kunagi pidanud draamahirmus poodi lippama.
Eveliis, see pole üldse halvustamine ega kriitika, lihtsalt huvitav teada. Ja olen nii tänulik, et pakud elulähedast lugemist. Kuidagi vaid nii kahju hakkas Sinust.
Miks ma seda teen? Draamahirmus torman ma poodi siis kui tean, et probleem on osaliselt minu nö süü. Noh et kui mina ei pane ka tähele, et kaasa on vaja võtta tekk, siis ma olen natuke kaassüüdlane, kui kava ju korrektselt teha ei saa.
Loomulikult ei torma ma poodi tagasi, kui nt olen lubanud osta jäätist ja selle unustanud. Draama tuleb, aga sellisest draamast on mul suva.
Kuidagi on mingid draamad, mida ma tahan vältida, on draamad, millest mul on suva, ja on draamad, millega ma tegelen.
Mul on tunne, et Ida on natukene sensitiivne laps, meil on need draamad mõnikord üsna põletavad ja oleme käinud ka pereteraapias, nii et ma üldse ei solvu kriitika peale, aga ühesõnaga meil on erinevad draamaliigid ja kohati keeruline.
Ma ei võtaks seda nii traagiliselt, moraal võiks olla, et ära raiska aega draamale, kui asi väikse sebimisega korda saab. Kõigil juhtub.
Minu kaks last käivad lisaks koolile-lasteaiale kokku seitsmes ringis/trennis (kõik väljaspool kooli/lasteaeda), neist mõnes mitu korda nädalas, ja detsembri keskpaik on täiesti kuul-pähe, iga päev minnakse-tullakse erineval ajal ja tihti tuleb midagi kaasa võtta (mis sageli nõuab ka kodust ettevalmistust). Õnneks nad teavad, et emme on udupea. Kui nüüd küsida, miks ma seda endale teen, siis – ainult jõulude ajal ja väiksemal määral kevadel on ränk, muidu on lihtne.
Mu meelest on meil asi selles, et selle asemel, et Ida helistaks ja kas 1) paluks või 2) nõuaks, siis ta esimene asi on paanika ja draama, mis omakorda tekitab paanikat ja draamat, et wtf nüüd valesti. Me oleme korduvalt rääkinud, et ilma draamata on lihtsam ja saab korda, aga meil võib pisiasjast tulla selline draama ja kuna ka mina olen drama queen, siis mõni pisiasi võib meil minna väga suureks tüliks, sest ega see minu süütenöör ei ole ka kõige pikem.
Igatahes sai jõul kenasti üle elatud trennide ja kinkide ja kostüümide mõttes, nii et nüüd peaks pool aastat rahulikku tempot olema;)
Jaa, mõtlengi võrreldes varasema kommentaariga, et miks soove/nõudmisi täitma tõtata. See, et kohe draamata olemist ära ei õpi, on väike asi, aga kuhugi foonile jääb teadmine, et kuidagi ikka saab:) ja edaspidi juba mitte tingimata ema abiga.
Nii aus ja ehe postitus. Aitäh… Sa oled suurepärane ema! Mul on 2 last. Poiss 17, tüdruk 3. See 17.ne on maailma kõige mõistlikum, rahulikum (ikka täiega zen) , sõbralikum ja leplikum tegelane keda ma näind olen ja seda kõike alates päevast, kui ta siia ilma sündis. See 3.ne.. njaaa tema on tiba teine tera. Sõbralik, nutikas, aktiivne… jaa. Aga süütenöör on 1 cm. Superäge tüdruk. Õpetab mulle kannatust rohkem, kui ülejäänud inimesed mu ümber seda elus teinud on. Ja minu arvates, draamaqueenid rokivad 😀
Viie lape emana ei julgeks ma enam enda lape põhjal kellelegi teisele erinevatel teemadel miskit paikapanevat ütlema hakata.
Oma laste pealt tean, et draamatseja ja draamatseja võivad olla kardinaalselt erinevad tegelased.
See, mis mulle esimese lapse puhul tundus ehk draama, on nt neljada lapse draama kõrval “nohu”. Rääkimata näiteks teisest lapsest, kes ei teinudki elu sees ühtegi draamat. Oli niisama jube arusaaja ja mõistlik laps.
LIhtsalt, ma enne neljandat last ei teadnudki, mis on õige draama:)
Ole aga vapper!
Tnx! Ma ise arvan sama, et tegelikult kui kodus päris draamatsejat pole, siis ei saagi teada, et draamal ja draamal on vahe.
Meie draamad on DRAAMAD ja kuigi ma armastan Idat rohkem kui midagi muud, siis need (kohati lambist tulevad) draamad väsitavad ja ma teatud asju pigem väldin (kui oskan ennetada).
Loomulikult arvan ma et ta on jätkuvat kôige ägedam laps maailmas, kuid minult saadud drama queen geeni on ta kull nats üle vôlli keeranud
Ju on Idal tulevikus vaja olla just sellise iseloomuga. Ilmselgelt on tal juba praegu vaja täpsust ja korrektsust ning kes saaks talle pahaks panna, et ta proovib seda saavutada vahenditega, mille puhul võib aimata, et need toimivad. Mind juba lugejana ajavad vahel täitsa kettasse kõik need su unustamised, hilinemised, aurude toel tanklassesõidud ja kümme muud asja, nii et üldse ei imesta, et raame vajav laps on on kontrolli üle võtnud ja käitub ise lapsevanemana. Omal moel. On teisigi selliseid peresid ja ega seal armastust puudu pole ega olda perena läbikukkunud. Ja võimalik, et sinu lapse kasvamise ja kujunemise jaoks ongi see ainuõige viis.
Üks asi veel. Kange iseloomuga laps on vanematele kindlasti keerulisem kui nunnu ingel, aga kui see laps kord täiskasvanu on, siis lapsevanem eelistab iga kell, et ta võsuke oleks enesekindel ja end kehtestada oskav hakkaja inimene. Igal juhul parem saamatust ja õrnast nukukesest, kellele elu muudkui julmalt selga sõidab, eks ole? Neid tibusid loetakse sügisel ja mul on tugev tunne, et tulevikus, peale aastatepikkust piikidemurdmist võid sa oma lapse pärast üsna rahuliku südamega olla.
Lõpetuseks ütlen seda, et mul on kahju, kui su blogi enam lugeda ei saa. Ma pole kogu aeg olnud meeldiv kommenteerija, aga aegamööda olen vist end parandanud (loodetavasti). Sinu blogi on saanud väga omaselt tuttavaks ja on üks väheseid, kus lugeja tunneb, et blogija suhtlebki just nagu temaga. Vahetu, reaalne, kaasakiskuv. Aga ajad on tõesti muutunud, solvumine on moes ja sõna pole enam vaba. Loodan, et lõpu asemel on lihtsalt paus, eks elu näitab.
Siiralt sinu
Auka
Aitäh selle kommentaari eest. Eks me oleme sinuga siin teineteist aegajalt närvi ajanud. Mina sind oma kirjutistega ja sina mind oma kommentaaridega, kuid sellest hoolimata hindan selliseid kommenteerijaid nagu sina. Tore on dialoogis olla, näha teist poolt mõnes teemas ja miksmitte ka vaielda.
Tahtsin seda öelda, et kirjuta mõni raamat, nt Norra temaatikal – moest, pisipoodidest, butiikidest, noore naise elust, loomulikult peaks see olema krimka 🙂 Ja siis järg. Neid raamatuid muidugi on juba sadu, aga sinu oma veel ei ole.
Varjunime all kasvõi. Või kirjanikunime all.
Tead, ma arvan, et ma ei ole nii hea kirjutaja ja see raamat kaoks lihtsalt ära teiste vahele, st ma usun juba, et kirjastajat leida oleks liiga keeruline tänasel päeval ja omapäi tunnen, et ei viitsi. Oli idee ja tahtmine kirjutada üks raamat, kuid kogu isu kirjutamise vastu kadus ära
Miks seda ei võiks kirjutada naistekana, mis pole “päriselt” juhtunud, ma lihtsalt ei saa aru … paljudel seriaalidel on ju lõputiitrites kiri: kõik tegelased on välja mõeldud, kokkulangevus on juhuslik.
Hei! Tahtsin õhtul lugeda toimetuste vahele https://eveliisieluviis.com/2021/12/14/panen-jah-kaante-vahele/#comments , kuid ei leidnud seda. Tahtsin küsida, kas see saab päriselt kaante vahele või oli “muinasjutt”? Väga huvitav oli teine ..
Armas Eveliis! Esmalt tahan Sulle uueks aastaks kõike kõige paremat soovida! Ja oli üks moment, kus pidin täna Sinu peale mõtlema. Nimelt rääkis keegi kobe ajakirjanik, et head saadet ei saa teha nii, et kõigile meeldiks ja elu eest üritad kogu aeg mõelda, et kedagi ei solva ega riiva. Ma mõtlen, et blogiga on sama. Keegi ei viitsi mingit konstantset poliitkorrektset mannavahtu lugeda. Mõtle, isegi absoluutselt rahumeelne ja üdini kena Ritsik suutis korralikult VVN-i kihvade vahele jääda. Minu jaoks täielik hämming! On muidugi kaks momenti. 1. Kirjutada mittetahtmine ja tühi tunne ei pruugi olla korrelatsioonis kellegi mittesolvamisega. Ehk et kui on tühi tunne, siis nii ongi ja kellegi solvamine või mittesolvamine ei pruugi puutuda asjasse. 2. On vahe, kas olla ajakirjanik ja teha saadet või kirjutada ise iseenda elust. Nii sooviks, et Sul hakkaks parem ja Sa jätkaks. Mul pole ei FB-d ega Instagrammi, ei saakski teada, kui on muutusi…
Ole vapper ja kõike head!