“Aga miks sulle on oluline, et Ida tuba oleks korras?”

Kui ma lapseootele jäin, siis mu esimene mõte oli, et appi, kas meie kodu hakkab ka nüüd välja nägema nagu need lastega perede kodud, mida ma internetist ikka aegajalt nägin. Jah, see oli mu esimene mõte, sest ma ei tea, miks, aga mulle on alati olnud vastukarva need kultuurikihiga kaetud elutoad ja õigustamine, et andke andeks, et meil segamini on, me elame siin. Ega nüüd meie enda kodu ka muidugi mingi prillikivi ei ole. Iga kord kui mu ema külla tuleb, ohkab ta, et siin tuleb küll suurpuhastus ette võtta ja kuigi ma isegi mõistan, mida ta mõtleb, siis ma samas mõtlen, et on nii palju olulisemat kui perfektselt puhas kodu. Vastuoluline? Muidugi. Ma olengi selline. Osa minust “diip kunstiinimene”, teine osa “füürer Rutt”. Aga no kui ma vaatan kodusid, mis upuvad lasteasjade alla, siis ma mõtlen ikka, et okei, on loogiline, et mingid asjad on igal pool laiali kui majas on laps, aga kas terve elamine peab olema lastetuba? Ühesõnaga ma olen püüdnud algusest saati vähemalt elu toa ja esimese korruse hoida enam-vähem viisakana. Natuke teemast kõrvale kaldudes, siis ma mõtlesin ka, et miks vanemate magamistoas on alati voodis mingid kirjud lastetekid-padjad. Et kole ju. Täna on mul sellest peaaegu ükskõik. Ma tean, sassis elamine ja laokil lasteasjad on lapse (laste) juures kõige väiksem probleem, aga las olla mul mõni pseudoprobleem ka.

Ja üks neid jätkuvaid pseudoprobleeme on sassis Ida tuba. Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas kõik asjad kukuvad käest maha, kohe ukse ette. Kuidas need lauad ja kapipealsed alati nii sassis on. Kuidas neid sahtleid ja kapiuksi on nii raske kinni panna. Kuidas need riidesahtlid nii segamini on. Sahtlite sisust ma ei hakka isegi rääkima. Nende koristamine on täielik peavalu, sest seal on kõike ja kõik on vajalik, aga päriselt vajalikke asju ei leia sealt kunagi üles. See polegi võimalik, sest asjad ei ole Ida toas kunagi õiges kohas. Näiteks hiljuti leidsin ma reketi ta iluasjade sahtlist. Ta paneb asjad suvaliselt ära ja siis ei ole neid võimalik leida. Või siis mängib sõbrannadega kodu ja pakib asjad kuhugi kohvrisse ning pärast küsib, kus ta laadija on. Ja Ida on tuulepea – ta kaotab kõik oma asjad sekundiga ära. Ma mõistan seda, ma olen samasugune. Kui asjad ei ole õige koha peal, siis ma ei leia neid üles. Seega ma olen Idalt palunud vaid ühte – et ta paneks oma toas asjad õigesse kohta. Või peale mängimist tagasi. Ja siis hoidku minu pärast alles kõik need aarded alates katkilõigutud haute couture sokkidest kuni puuoksadeni, millele on glitter peale liimitud. Ma leian, et kaheksa-aastane peaks ikka ka ise vaatama, et oma toa põrandal ei oleks kommipabereid ja muud sodi. Hiljuti sõid nad sõbrannaga toas pitsat ja see karp jäi ka voodi peale. Hea, et tekki peale ei tõmmanud ja ma oleks selle öösel kui Mareki norskamise eest Ida tuppa varjun, avastanud.

Kohati ma tunnen muidugi end ülekohtusena, sest no mis ilusast toast me räägime kui vaene laps peab jätkuvalt poolikus toas elama, aga siis ma mõtlen “Kodutunde” kodude peale (püha issand ei, ma ei võrdle meie kodu nonde kodudega) ja suur vahe oli, kas elati kehvadest tingimustes, aga puhtuses või kehvades tingimustes ja kohutavas mustuses. Seega ma ikka jään enda juurde, et ka remontimata tuba peab korras olema. Kui vastupidi, siis ei peaks me üldse koristama, sest meil on igast nurgast midagi lõpetamata. Ent üldmulje on ju viisakas? Mõnikord mulle tundub, et isegi hubane ja armas. Eriti nüüd pimedal ajal kui tolmujänkud silma ei hakka.

Eile sai Ida tuba vahelduseks jälle korda. Ilmselt loetud minutiteks, sest no ei suuda see laps meisterdamise järel oma laualt asju panna ära õigesse kohta ja ikka kipuvad need asjad suvalistesse kohtadesse minema. Panin alloleva pildi Instagrami ohates, et kui raske see korras tuba siis on ja sain sealt ühe kommentaari, mis lühidalt kokkuvõttes ütles, et aga miks mulle on nii oluline, et tema tuba korras on.

Ma jäin sellele küsimusele vastamisega jänni. Ei, ma ei võtnud seda rünnakuna või midagi sarnast, aga tõesti jäin mõtlema, miks see mulle nii oluline on. Ma olen päris palju endaga vaeva näinud, hambaid risti surunud ja vait olnud, sest eks ma olen ka öelnud, et oma toas tee, mida tahes, aga teised toad olgu korras. Ent kas see tähendab, et ma nii ka mõtlen? Ilmselt ei, sest iga kord kui ma näen neid suvaliselt ette tõmmatud kardinaid, maha pillutud asju ja kõike muud, siis ma karjun sisemiselt. Ja tuletan endale meelde, et tema tuba, tema luba. Püüüüüan nii mõelda, et laps ja lastel kipuvad olema sassis toad ja meie kodu ei saa kunagi olema üks neist kaunitest auhinnatud ja imetletud kodudest ning polegi oluline, et kõik oleks korras, sest pole ju ja me elame siin ja blaaablaablaaa. Ma sisendan endale kõike seda ja vaatan siis Ida tuba, söön oma sõnu ja palun, et ta ometi oma toa korras hoiaks, sest see on k-o-h-u-t-a-v-a-l-t sassis. Mulle on oluline, et toad oleks vähemat näiliselt korras.

Miks? Võimalik, et see on lapsepõlvest kaasa tulnud. Meil (ka mu emal ja onul kui nad olid lapsed) on alati pidanud toad korras olema. Legendaarne lugu räägib, kuidas onu oli lapsena vaadanud aknast, et tädi Helju tuleb külla, hüüatanud, et appikene nuhtlus tuleb ja hakanud kiiruga oma riideid korrektselt toolile panema. Tädi Helju oli pedant. Tema kodu oli alati nagu prillikivi ja ka tema juures tohtisin ma oma mängumaju ja onne ehitada onu Endeli tuppa, aga mitte elutuppa. Elutuba pidi alati olema korras. See on mul raudselt sealt pärit. Appike, kus ma tunnen vahel tädi Heljust puudust, ta oli maailma parim vanatädi, suurim poputaja, aga samas oskas ka olla karm ja tüütu. Tüütu = panna asjad korrektsselt ära, pesta käsi pärast õuest tuppa tulemist jne. Kindlasti tahaksite te mu juttude põhjal nüüd lisada, et oma osa minu nõudlikkusel on ka mu emal. Loomulikult. Mida aeg edasi, seda rohkem tema ma olen. Kuid (Marek ei usu seda siiani) mul ei ole kunagi tuba ka sassis olnud. Mul on asjad alati omal kohal olnud. Siin võib ka mu klassivend Elari rääkida üht oma lemmiklugu, kuidas ta kunagi pani ühe kasseti riiulis valesse kohta samal ajal kui ma köögist meile süüa tõin. Ma olla tulnud tagasi tuppa, heitnud pilgu riiulile, siis põletava pilgu talle otsa ning sõnatult end ilmekalt tõstnud kasseti õigesse kohta.

Tänapäeval on kõikidel oma probleemidele vastuseks letti lüüa mingi häire. On selleks AC/DC, ADHD, depressioon, you name it. Ma ei saa kehvem olla. Mul on ka häire. Obsesiiv-kompulsiivne häire. Mul peavad olema asjad nö õigesti, muidu ma lähen endast välja. Loomulikult ei ole keegi seda häiret diagnoosina pannud, ma ise diagnoosin end nagu moodsad inimesed ikka. Aga mõelge ise, miks mulle on oluline, et asjade arv on võrdne (nt munad munarestis peavad olema võrdses reas jaotatud), kassetid pidid olema tähestiku ja sarja järgi, miks ma ei saa magama jääda kui kardin on valesti akna ees, mind häirivalt valesti hoidvalt kardinad, st minu mõistes valesti hoidvad, kohutavalt (see on ka üks põhjus, miks ma hetkel Ida toast pikad kardinad eemaldasin, sest ma ei suutnud näha, kuidas need on “valesti” kogu aeg ja kuidas ta nendega sahmib), mul võib olla põrand pesemata, aga lillevaas ei tohi olla laual valesti, vaid peab paiknema mingite asjadega suhtes ni nagu mulle tundub, et on õige. Mu sõbranna võib teile rääkida, kuidas ma vanasti õudusega vaatasin pealt kui ta beebi mu küünlajalalt küünlad maha ajas.Loetelu võiks jätkuda.

Seega jõuame me tõdemuseni, et mulle on oluline, et Ida tuba oleks korras, sest mul on OCD ja mul on lapsepõlves olnud ranged reeglid. Muidugi on see nali (kas ikka on?), ma tegelikult ei tea, miks mulle see nii oluline on, aga krt kus ma lähen närvi kui Ida tuba on nagu seapesa.

Selleks, et ma närvi ei läheks sassis toa peale mõeldes, rahustuseks üks elu nautiva kassi pilt.

13 thoughts on ““Aga miks sulle on oluline, et Ida tuba oleks korras?”

  1. Ma loeks nagu endast ja oma lapsest. Ma endal OCD pole diagnoosinud, aga mu teooria on selline, et kuna minult lapsena korda ei nõutud, kasvas minust selline inimene, kes korda ei armasta(nud). Kuna mul on aga suht korraarmastajast mees, olen ma tema kõrvalt palju õppinud. Ja oma kodus tahaks, et kõik oleks ilus.
    Lastega on kokkulepe, et igal laupäeval koristus ja kord kuus suurpuhastus. Teeme koos ja otsustame koos, mida ära visata, mida vaja läheb. Sh meisterdused ja joonistused. Üritan koristusvaba aja laste tubades käia silmad kinni, vaikselt hakkab mõistus aru saama, et see on ok. Aga samas on lapsed õppinud ka veidi juba korda hoidma ja asju tagasi oma kohale panema.

    Aa. Ainsana nõudis minult lapsepõlves korda vanaema. Tema kuldsed sõnad mulle ellu kaasa olid :“Kodu olgu alati nii korras, et ootamatu külalise ees häbi poleks!” Ja st, et ei pea olema laitmatu puhtus kogu aeg, vaid elementaarne – asjad omal kohal, köök korras ja põrand prahivaba (tolm ja loomakarvad võivad olla, need on kodu aksessuaarid ja näitavad, et selles majas elatakse).

    • Ma olen ka püüdnud seda teha, et laupäeviti koristame ja korra kuus suurpuhastus, aga pean ka aus olema, et ega ma ise ka kõige hoolsam ei ole. Selles mõttes jah, et üldpilt on puhas, aga kui vaadata, siis on igal pool midagi natuke sassis, põrandal tolmujänesed ja seinad Dexteri pori täis. A ma su vanaema sõnadega olen nõus, ma arvan ise sama:)

  2. Vähemalt on suur tõenäosus, et Ida kasvab samasuguseks nõudlikuks ja korraarmastajaks nagu Sa ise. Ma vastasel juhul ei taha teada, mis pubekaeas saama hakkab. See on vanus, kus sa nagu ise enam ei lähe tema tuppa korda majja looma. Ma ei taha kirjeldadagi, mis meie pubekast naisinimese toas toimub, põhimõtteliselt näeb see välja nagu prügikast. Absoluutselt mitte ühtegi riideeset ei panda kappi tagasi, mitte ühtegi asja ei panda kappi tagasi. Kõik kukub käest kuhu jumal juhatab. Voodis on nutiseadmed, laadijad, söök, kantud riided, puhtad riided, paberinutsakad. Põrand on kultuurikihi all, riiulid sassis, sealt kukub järjest asju põrandale. Laud on nagu õudusunenägu – meik, kooliasjad, kunstiasjad, raamatud, paberid. Prügikast ajab üle ääre. Ja see kõik on tolmukihi all, sest tolmu ei saa võtta enne kui asjad on ära koristatud. Ja kas me oleme vähe rääkinud? Selgitanud, palunud, nõudnud. Vahest võtab end kätte ja koristab, aga järgmiseks päevaks on kõik jälle segamini.
    Muidugi ega ma ise mingi koristushull kah pole, aga mul jookseb ikka kuskil piir, pubekal nähtavasti seda piiri pole.

    • Jällegi pean aus olema ja ütlema, et osa minust pole üldse mingi korrafriik, on asjad, mis mind ei sega. Ka segadusel saab minu jaoks olla nö oma ja õige koht:D Aga on mingid asjad, mis mu jaoks elementaarsed, no et ei ole sööginõud laual, kapil pesemata, riided diivanil kuhjas…
      See sinu pubekast naisinimese tuba kõlab kui mu õudusunenägu. Siiralt loodan, et ma suudan kuidagi teha nii, et Ida tuba selline ei tuleks. Aga…

  3. Jup, munad peavad olema korralikult jaotatud. Ja kui keegi nõud peale pesemist vales järjekorras restile paneb… Ja pildid peavad arvutis kuude kaupa sorteeritud olema. Jne.

      • Tead, mul on isegi telefonis äppidel oma õige koht:D mõnikord ikka juhtub, et kogemata või muul põhjusel vahetavad äpid asukohta, no näiteks, et seal kus oli kaamera nupp on nüüd wordpressi nupp. Ja iga kord kui ma siis tahan kaamerat avada vajutan ma wordpressi, sest ma olen harjunud, kus kaamera nupp on. Ma ei suuda ümber harjuda.

  4. Minuarust on normaalne, et kodu on nii korras, et endal on seal mõnus ja poleks piinlik, kui keegi ootamatult külla juhtub tulema.

    Pigem tundub kummaline, kui keegi küsib, miks tuba korras peaks olema? 😉

    • Ei küsitud, miks peab korras olema, see ongi iseenesest elementaarne, aga just see oli huvitav osa, et miks see mulle nii oluline on, et tema tuba korras on.
      Samamoodi on mul Ida riietega. Kui ta täna ootamatult, ise ja vabatahtlikult pani selga need riided, mis mulle meeldivad, siis küll oli hea vaadata ja rahulolutunne:)

  5. Mina jätsin selle kommentaari.
    Küsimus polnud, miks tuba peab korras olema, vaid miks see Eveliisi nii häirib.
    Minu jaoks on koristamine nii tavaline asi, aga ta tihti kirjutab koristamisest ja justkui vabandavalt.
    See polnud rünnakuna, vaid soov arusaada ning lugedes nüüdset kirjeldust, kuidas asjad peavad olema siis saan väga hästi aru.

    Näiteks mu pojal peab salat olema eraldi kausis ja söök ei tohi taldrikult üksteisega kokkupuutuda.
    Siis ma kunagi ei saanud aru, kuidas ei saa hommikul vara ärgata ja kohe tegutseda. Kuni jõudsin endas vastuseni, see on nende jaoks sama nagu minult nõuda peale kella 22 mõttetöö tegemist.

    • Mhm, ma saingi aru, mida sa mõtlesid ja üldse ei võtnud seda rünnakuna, vaid nii nagu sa ütedki, ma kirjutan sellest tihti ja leian vabandusi, kui ei ole korras asjad, ja mu enda jaoks tõesti oli huvitav püüda leida sellele küsimusele vastust.
      Sama on mul (olnud?) Ida riietega. Mulle on oluline, et asjad omavahel sobiks, aga sellega olen ma peaaegu suutnud rahu teha, et las ta siis käib nii nagu tahab. Püüan anda vihjeid ja õpetada, mis kokku sobivad, aga laias laastus olen selle teemaga rahu teinud. Kuigi kaklusi ja silmapööritusi ja endalt küsimisi, et miks ometi just selline valik on ikka. Eks ma võib olla mingi hetk teen ka selle tema toaga ja selle koristamisega rahu, sest probleem minus, mite temas. Häirib see ju mind. Aga üks asi on teoorias rääkida ja mõista, teine asi on oma sõnade järgi ka tegutseda. Selles ma veel nii tugev pole:)

  6. ma olen peaaegu sama vana kui Eveliis ja mul on siiiiamaaani meeles enda ema pidev irisemine, et miks kõik on nii sassis, muud nagu ei kuulnudki 😀 MILLINE kergendus oli lõpuks kodust ära kolida, tuba võis olla täpselt nii sassis, kui ise tahtsid. ja kujuta ette, ei elagi prügimäel 🙂 “missa vahid siia tuppa, kui segab, ah? pane uks kinni, ära vaata, keegi pole kutsunud sind minu tuppa”. ilmselgelt tuba ei läikinud, aga toitu voodis ei mädanenud, kõik asjad leidsin üles, mis vaja. LASKE ELADA :))

Leave a Reply