Huvitav, kas ongi vaja, et elus mingid asjad juhtuks, et panna end liigutama? Ma olen siin mõningaid “Armastusloo” mustandeid jaganud ja mõelnud, et aga kui paneks sellest ikka raamatu kokku, siis jälle mõelnud, et milleks ning selle mõtte kohe peast ära ajanud. Aga siis ärkan keset ööd üles, sest olen unes näinud, kuidas see raamatuna välja võiks näha, mis lood seal veel sees võiks olla, kuidas see lõpeb (ja omamoodi ka algab): “Kui ma loen nüüd ajakirjadest tema idüllilisest pereelust ja armastusest esimesest silmapilgust, siis ajab see mind vaid naerma. Kui silmakirjalik. Kui võlts. Kui vale. Mina olin see, kes tüdruku meie hotelli tööle võttis. Temast sai minu parim sõbranna. Ei olnud mingit “kõrvalhotelli,kus ta lõunatamas käis”. Oli meie oma hotell. Minu silmade all. Aina rohkem kadusid nad koos ära. Kui ma lõpuks tema taskust temakese võtmed leidsin, teadsin ma, et meie etendus sai läbi. Ma tundsin kergendust. Kuniks muutusin ise samasuguseks nagu tema. Ma ei teadnud, et süümepiinadega on nii raske elada, aga ma mõistsin ka seda naudingut ning tagantjärgi seeläbi ka põhjuseid, miks tema seda kõike tegi. Kirg ja soov olla tahetud on omamoodi narkootikum. Teistsugune kui kokaiin, aga kindlasti narkootikum.Aga seda te olete kõik juba lugenud.“
Sel hetkel kui mulle see kõik raamatuna silme ette kangastus, otsustasin ma, et tuleb jah raamat. Raamatu väljaandmine ei ole tänasel päeval mingi kunst ka ilma kirjastuseta (ma ei viitsi isegi hakata otsima ja pakkuma) ja (no offense, Jaanika), kui juba Jaanika raamatu välja andis, siis minu “Armastusloo” jaoks peaks ka lugejaid jaguma.