Jah, ma usun, et teil on “12 kuud” postitustest juba kopp ees, sest eks ma neid ikka jagasin hoolega eile, aga mis sa teed kui minust sai täpselt üks see ema, kelleks ma ütlesin, et ei saa. See proud mom, kes arvab, et kõik, mida ta laps teeb, on fenomenaalne. Samas ma tõesti olen nii uhke ta üle, et ta on oma hirmud ületanud ja julges eile laval olla ning oligi, oma pisikeste apsakatega, fenomenaalne. Minu jaoks. Mul on Kaari Sillamaa kooliga olnud armastan-vihkan suhe. Mkm, mitte kooli enda pärast, kool ja sealsed õpetajad on võrratud.

Ma panin Ida kunagi sinna mudilasringi, sest ta oli kodus ja lasteaias superesineja. Seal aga tuli talle kramp sisse ja enne igat tundi oli 50/60 võimalus, et ta karjub klassi ukse taga ja ei taha sinna minna. Peale igat tundi oli ta muidugi alati rahul ja tahtis edasi käia, kuni järgmise tunnini. Siis kordus sama jama. Ma väsisin ära ja tundsin, et see on mulle nii stressirohke, et ma ei viitsinud enam kaks korda nädalas 120 kilomeetrit sõita. Läks aasta mööda ja Ida osales “Harjumaa laululaps” konkursil, kus ta auhinnalist kohta ei saanud ning palus peale seda, et ma ta tagasi Kaari kooli paneksin. Mul oli seda vaid hea meel kuulda. Aga ka see aasta ei möödunud raskusteta. Meil oli kokkulepe, et Ida käib aasta lõpuni ja siis me edasi ei käi kui ta ei taha. Minu suureks üllatuseks ta tahtis. Täiesti ootamatult on ta oma hirmud ületanud ning loomulikult oli eilne üks selline proud mom moment, mida oli vaja maailmaga jagada. Ma olingi nii pagana uhke ta üle.

Minulikult pika sissejuhatuse/eellooga jõuame me selleni, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Sellest kui kurnav see nädal on minu jaoks on olnud. Ida jaoks loomulikult ka, sest päevad on meil alanud klassikaliselt kella kuue paiku ning lõppenud alles kümne ajal. Ma ise olen viimase kolme päeva jooksul sõitnud ilma liialdamata maha umbes viissada kilomeetrit ning olin eile koju jõudes nii surmväsinud, et räägin teile selle, kuhu ma tahan jõuda, juba ette ära. Ida oli üleväsinud ning hakkas hilisõhtul veel diivatsema, nii et ma tundsin, et kui Marek temaga ei tegele ja teda magama ei vii, siis ma plahvatan. Ja nii ma keerasingi end diivanile pleedi sisse kerra ning ütlesin, et mu akud on tühjad, tehtagu. Mida iganes, aga peaasi, et Ida ei nutaks. Ma ei handel inud seda ära.

Aga jõuame algusesse tagasi. Aasta lõpp on töö juures pingeline, meil on veel enne jõule vaja Taanis teha ära ühe toote tuletest ning selle organiseerimine on olnud paras peavalu. Või noh tegelikult mitte peavalu,sest mulle meeldib selliste asjadega tegeleda, aga uus teema, mis on tähendanud seda, et ma olen veetnud nädalaid nii, et lõpuks isegi arvutasime kolleegiga hüpotenuusi pikkust. Krt, ma mäletan, kuidas ma õpetaja Mirmele ütlesin, et kellele seda Pythagorase teoreemi vaja läheb. Ta võiks nüüd pihku naerda, sest mu igapäevatöös läheb matemaatikat rohkem vaja kui mu eelnevas elus kokku ja nagu te teate, siis ma ei olnud matemaatikas kõige kirkam kriit (mis on ka juba understatement, ma sakkisin matas täielikult). Lisaks tööle on siis kaks korda nädalas olnud vaja Idaga proovides käia. Neljapäev on mul just sel põhjusel kodukontoripäev, et ma ei peaks nii palju edasi-tagasi kärutama, aga just sel neljapäeval olid meil külas olulised kliendid, mis tähendas, et ma sõitsin hommikul tööle, pidasin ära koosoleku, kimasin Idale järgi, kõike kellapealt (ma pidin isegi hakkama Waze´i kasutama, et olla kindel, mis kell ma pean punktist a liikuma, et jõuda punkti b ja siis punkti c õigeaegselt) ja avastasime enne punkti c (ehk Glehni teatrisse) jõudmist, et Ida oli maha unustanud sussid ja sukkpüksid (ning diivale kohalikult keeldus ta peaproovi valede asjadega minemast), ent koju me enam ei oleks jõudnud, nii et me pidime veel jõudma ka poodi. Wow, see lause vist tegi Tammsaarele ka silmad ette oma pikkusega.

Proov kestis viis tundi. Nendest kaks suutsin ma tööd tehes ja blogides veeta Snoob restos. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Kui te ka ei ole, siis parandage see viga. Nunnu, hea teenindusega ning võrratult hea söögiga resto. Järgmised kolm tundi veetsin ma Glehni teatris proovi vaadates. Note to self – järgmine kord mine külla seal lähedal elavale tuttavale või sõida koju, peaproovi vaatamine väsitab rohkem kui isegi edasi-tagasi sõitmine. Lisaks ootamisele olin ma terve päeva olnud läbikülmunud ega saanudki sooja sisse. Ma olin pidanud päev otsa sõitma Mareki bussiga ning teades oma parkimisoskusi, siis ma parkisin teatrist kaugemale. Tuiskas. Külm oli. Ma teadsin kui külm see buss on kui me lõpuks Idaga sinna tagasi jõuame, nii et hea emana läksin ma enne proovi lõppu parklasse, et jääkülm bussiga sõita tearile lähemale parklasse (mhm, ma olin vaadanud järgi, et seal oli kohti). Ikka selleks, et lapsel oleks parem. Issand, mulle tuleb meelde, kuidas emme ärkas talviti varem et panna köögis sisse ahi, et meil Mariga oleks soojem riietuda. Mingil põhjusel ei olnud Annelinnas talvel mõnikord korterites sooja. Ikka jõhkralt külm oli. Ja emme tegi kõik, mis võimalik, et lastel oleks mugavam. On see emadus alles jõhker koorem, kas pole:)

Tagasi tänapäeva. Me jõudsime koju. Pool üksteist ma kukkusin voodisse. Külmununa.

Reedese päeva olin ma vabaks võtnud, sest ma tundsin, et kui ma pean ka veel tööga tegelema (mida ma pidin niikuinii), siis ma lihtsalt enam ei jaksa. Ma teen lühidalt. Hommikul pidime me olema teatris, seega mingit eelmise õhtu väljapuhkamisest ei olnud juttugi. Ma jõudsin Tallinna ja Keila vahet sõita kolm korda, mis teeb läbisõidu kilometraažiks umbes 150 kilomeetrit. Miks? Kahe etenduse vahel oli aega viis tundi, ma ei oleks viitsinud Idaga poodides käia (kuigi mul oli vaja). Lihtsam oli koju sõita. Ja kui ma lõpuks olin Ida teatrisse tagasi viinud, ostnud talle järgmise päeva tantsukooli etenduseks vajalikud riided ning etendusele lilled, et saan nüüd natuke hinga tõmmata, helistas Marek, et tema auto on ikka remondis ning ma pean talle järgi sõitma. Muidugi ma sõitsin, sest kui Marek ei oleks etendusele tulnud, oleks Ida olnud pettunud. Ta niigi pidi leppima sellega, et vanaema, keda ta ootas, kahjuks haigeks jäi ega saanud tulla. Nii et Keilasse sõitmine oli ainuvõimalik variant.

Peale suurepärast etendust, tõesti see oli imeilus talvemuinasjutt, jõudsime me koju jälle pool üksteist. Ida oli nii väsinud, et jäi sekundiga diivanile magama. Meie hakkasime filmi vaatama. Kõik oli ilus ja idülliline – magav laps, hea seltskond, põnev film, ehk isegi plaanid kurameerimiseks, aga siis ärkas diiva. Tal ei olnud diivanil piisavalt ruumi, et jalgu sirutada. Võite mürki võtta, et ta hakkas vaikselt “tihkuma” (kui kasutada vanaema Koidula sõna). Alguses vaikselt, siis kõvemini, et me ikka välja teeksime ning saaksime aru kui ebameeldiv tal on. Ma tundsin kui lühike mu süütenöör on. Marek viis Ida üles magama. See ei läinud lihtsalt. Kell oli juba pea kaksteist, aga korraga oli diival vaja juua, süüa, pissile. Ma olin plahvatamas. Lõpuks jäi Ida magama. Me vaatasime filmi. Küünlavalgel. Päris romantiline vaib oli. Ja siis arvas Ida, et ta peab nutuga üles ärkama. Põhjus? Miks vanemad ikka veel ärkvel on. Aaarggggghhhh. Ma võtsin end kokku. Ei vihastanud ja lubasin, et lähen nüüd rahustan ta ise magama.

Ärkasin kell üheksa Ida kõrval. Riietes. Marek ärkas alumisel korrusel diivanil. Nii palju siis romantikast. Paar tundi hiljem sõidutasin ma Ida tantsutrenni filmimisele. Kui te mult küsite, kas ma täna olen väsinud, siis ma vastan teile ausalt, respekt inimestele, kel on rohkem kui üks laps ja rohkem kui üks huviring. Kuidas te hakkama saate? Mina keeran nüüd end uuesti diivanile pleedi sisse ning ei tee ülejäänud nädalavahetuse midagi peale dolce far niente. Kes süüa tahab, söögu pelmeene. Ma käisin tanstutrenni ootamise ajal poes ja ostsin toite, mida saab kuumaõhufritüüri visata. Ma ei jaksa perfect housewife olla. See on parim, millega ma hakkama saan sellistel nädalatel.