Kallis päevik, polegi ammu siia midagi kirjutanud.

Kui aus olla, siis ega ei ole ka põhjust olnud, sest kõik see, mis tundus varem kummaline või šokeeriv, on tänaseks päevaks muutunud argipäevaks. Kui te arvate, et nägite tolles «Konsumis» tuntud lauljat roosas siidhommikumantlis, siis te ei eksi. See oli minu hommikumantel ja too tüsedam meesisik oli tõesti see laulja, keda te arvasite nägevat. Kui te arvate, et nägite toda kuulsat lavastajat ööklubis triipe tegemas, siis te ei eksi. See oli seesama lavastaja. Muidugi oli ka tema seal. Ta oli igal pool, kus midagi toimus. Kui te arvate, et nägite ühest kesklinna hotellist kontsakingi aknast välja lendamas, siis te ei eksi. Mina viskasin need välja. Need ei olnud minu omad. Peale mitut päeva otsimist, leidsin ma ta sealt hotellist. Temaga oli «kogemata» ühes toas ka poolpaljas tütarlaps. Kui te nägite mind üle aia koju ronimas ja siis seal seelikutpidi kõlkumas, siis see olin mina. Te nägite õigesti. Ma olin unustanud maha võtmed, kuid teda ei olnud ju seal. Ta oli igal pool mujal. Seal, kus midagi toimus. Mitte seal, kus ma mõnikord oleksin tahtnud, et ta oleks. Kõik see oli mu jaoks muutunud nii tavaliseks, et ma isegi enam ei pilgutanud silma. Aga mõnikord ta siiski üllatas mind. Ajas naerma. Sest vihastada ei olnud mõtet.