Kaminas praksub tuli. Kapil põlevad küünlad. Ida on lauale toonud äsja valmistatud piparkoogimaja. Mandariinid. Suur pleed vaibal. Kogu pere mängib „Reisi ümber maailma“. Dexter lamab rahulikult oma pesas. Baymax ja Elli põõnavad üksteise kaisus tugitoolis. Selline on idüll Ussipesas.

Nali.

Vaid kaminatuli ja põlevad küünlad on tõsi. Muu on soovmõtlemine. Dexter sööks ära kõik, mis ripakil, piparkoogimajast lauamänguni. Seepärast ei ole diivanilaual ühtegi snäkki. Küll aga on põrandal tihti puruks näritud apelsine, pirne ja kõike muud, mida Dexteril õnnestub kätte saada. Kõige turvalisem on toitu hoida köögisaarel, sest see on ainus laud majas, milleni ta oma ninaga ei ulatu. Mis ei tähenda, et ta sealt siiski midagi kaasa ei krabaks kui vaja. Tõuseb kenasti tagakäppadele ja läheb. Alles sõi ta ära potitäie mu kikerhernehautist, paar päeva enne seda koogi…ühesõnaga saate aru küll. Kõik, mis ripakil, on järgmisel hetkel Dexteri lõugade vahel ja oi, ta oskab neid lõugasid kõvasti kinni hoida. Kui te tulete meile külla ja mõtlete, miks meil on elutoas laual jahvatatud must pipar, siis selleks, et Dexterit lauast eemal hoida. Koertekoolis õpetati, et see aitab. Sidrun pidi ka aitama. Viimase sõi Dexter lihtsalt silma pilgutamata ära.

Kui Dexter parasjagu midagi ära ei varasta, siis magab ta diivanil. Võid talle öelda, et kuule, mine maha, aga ta vaatab lihtsalt ükskõikse näoga otsa ja magab edasi. Toetab oma hiiglasliku pea sulle sülle ja mõnikord lihtsalt istub kogu oma massiga selga, nii et saad vaevu vaevu hingata. Kui ta nende kahe lemmiktegevusega pole hõivatud, siis mõtleb ta, kuidas pääseda ülemisele korrusele. See pagana trepp on järsk, aga Dexter ei jäta kunagi alustatud pooleli. Septembrist saati on ta üritanud aru saada, mis teisel korrusel toimub ja eelmisel nädalal jõudis ta kohale. Ohh seda kasside tagaajamist. Kuidas 70kilone koer trepist alla saada uuesti. No see ei ole enam tema mure. Too või kraana või tassi süles, tema eesmärk oli üles saada. Mission completed. Võttis koha sisse. Nagu Kohviveski. “Tehke, mis tahate, mina siit alla ei tule!”

Kas Dexter on üle käte ja ära hellitatud? Jah, on. Kas see on minu süü? Jah, on. Aga mis ma saan sinna parata kui ta on tegelikult maailma kõige armsam sülekoer ja ma ei saa temaga pahandada kui ta diivanile kaissu poeb. Mõnikord ärritab ja ajab vihale, aga enamuse ajast on ju nunnu. Ja Dexter on nunnu. Nunnu marakratt. Vajadusel väga tark ja kuulekas, kuid see rong, et ta minu sõna kuulaks, on läinud. Läks juba siis kui ma esimest korda lasin tal endale pähe istuda. Sõna sõnalt. Tuli diivanile ja istus mulle pähe. Mareki sõna kuulab. Minul käib järel nagu vari. Kui vanasti pidin ma wc-s käima beebi-Idaga, siis nüüd on wc-s käimine nagu ekskursioon, kohe kui ma wc poole liigun, on punt ukse juures valmis. Õnneks vähemalt Marek eelistab omaette käia. Ida unustab ka vahel ära, aga Dexter mitte kunagi.Jah, Dexter on suur ja kohati väga kohmakas ning tüütu, kuid ma ei vahetaks teda mitte ühegi koera vastu. Okei, kui Hugo saaks kuidagi tagasi, siis oleks ma nõus kahe koeraga, aga Dexter on minu kaisuloom. Suurem kui elu. Kah vist sõna otseses mõttes. Igatahes peaaegu sama suur kui meie maja.

Baymax, kes esimesed nädalad hoiab omaette, on kassimaailma Dexter. Tõeline hiiglane. Käpad sama suured kui teised kassid kokku. Paar nädalat kogub end vaikselt olukorda hinnates (ega alumise korruse hiiglane üles korrusele ei saa? Tahaks öelda, et ei saa, ei pea muretsema, aga me kõik teame, et see tänase päeva seisuga vale), mõne aja pärast saab Baymax aru, et see on tema uus kodu ja seab end mõnusalt sisse. Esialgu on tema lemmikpaik siiski voodialune, kuid vaikselt vaikselt liigub ta edasi laua alla ja sealt Mareki kaissu voodisse. Aga vaid Mareki kaissu. Kohe kui meie Idaga tuleme, läheb minema. Magab oma lemmikkohas laua all toolil.

Minu jalgadesse ja pai norima tuleb siis kui teab, et süüa saab. Kui ma liiga hilja toiduga tulen, vaatab mind pahaselt, et teenindaja, miks nii aeglane. Kui ma öösel võtan ära paberkoti, millega ta mängida tahab (aga mina tahan magada), heidab ta mulle hommikul pilgu, mis võiks tappa. Baymax on iseloomuga kutt, tema teab, mida tema tahab ja tema ütleb, mida ülemisel korrusel tehakse. Kui ta oskaks kirjutada, siis tema päevikust võiks leida järgmise lõigu: “

183. päev vangistuses… Mu vangistajad jätkavad mu kiusamist veidrate väikeste rippuvate objektidega.
Nad toituvad rikkalikult, värskest lihast, samal ajal kui mina ja teised kinnipeetavad oleme sunnitud toituma kuivanud krõõbikutest. Olgugi, et ma näitan väga selgelt välja  oma vastumeelsust sellise toidu vastu, olen ma siiski sunnitud natukenegi sööma, et mul jõudu oleks. Ainuke asi, mis annab mulle jõudu vastu pidada, on unistus põgenemisest. Selleks, et neis vastikustunnet tekitada, oksendasin jälle kord vaibale. Täna närisin ühel hiirel pea otsast ja viskasin ta peata laiba oma vangistajate jalge ette. Lootsin , et see tekitab neis õudu, sest ilmselgelt näitab see minu võimeid, kuid nad lihtsalt kommenteerisid seda kui muuseas, et olen „hea väike jahimees“. Idioodid!
Täna oli neil mingi kogunemine. Ürituse ajaks pandi mind üksikkongi. Ma kuulsin juttu ja toidulõhna. Kuulsin, et mu üksikkongi heitmise põhjuseks oli see, et põhjustan „allergiat“. Pean uurima, mida see tähendab ja kuidas seda kasutada, et mul sellest kasu oleks. Jätkub…“

Baymax on meie maja tough guy. Kui see meelest ära läheb, siis poeb sülle ja on maailma kõige paimaiam kass.

Ja siis saabub majja kassimaailma kaunitar. Pisike Elli. Max käib vaatamas ja tutvumas ega suuda seisukohta võtta, kas uus tegelane meeldib või pigem mitte. Öösel kui Elli meie kaisus magab, hiilib Max ligi. Ärkan selle peale, et kaks suurt silma jõllitavad mulle pimedas vastu. Elli poeb sügavamale kaissu ega suuda ka seisukohta võtta, kas kassimaailma Dexterit karta või mitte. Pigem tasub olla tibake reserveeritud. Max nuusutab Elli üle ja lahkub. Hetk hiljem ärkan selle peale, et üks suur käpp käib mulle põmaki vastu rinda. Max on tagasi ja mitte kõige graatsilisemalt hüppab mulle selga, tahab pugeda teki alla, et saada täpsemalt aimu, kes või mis seal teki all on.

Mõned päevad võõristamist ja kassid saavad omavahel läbi. Südamesõbrad veel ei ole, aga üks on selge – nad on ühest liigist ja kui kellegi tülitseda, siis selle suure musta loomaga alumisel korrusel.

Ometi muudab Elli tulek nii mõndagi. Max käib ülbelt ülemisel korrusel ringi, et siiski näidata, et tema oli esimene ja “linn on tema”. Samas, mis seal imestada, ilusad naissoost isendid on meesisendite pead alati sassi löönud ja pannud neid naissoost isendite ees “sulgi sopsutama”. Max ei ole erand. Ja et oleks ikka päris kindel, et tema oli esimene, siis kolib ka tema nüüd meie kaissu voodisse. Ka minu ja Ida kaissu. Seega magab meie voodis lisaks Idale ka kassipaar. Vaid Dexter on puudu. On vaid ajaküsimus kui ta salaja meile kaissu poeb.

Aga ärge laske end Elli malbest olekust petta. Elli on samuti paras väänik. Uudishimulik ja vallatu kassipreili, kes arrrrrmastab öösiti oma küüntega meie kätesse kinni hüpata ja mängima hakata. Täna öösel ärkan selle peale, et ta üritab mu selga mööda üles ronida. Ikka küüntega kinni hoides.

Alloleval pildil on Dexter õues. Elli on küll julge, aga mitte hulljulge.

Sellised need meie pere loomad on. Mõnus kamp.