Miks me silmakirjalikkust promome?

Teate, minul on nüüd ükskõik, mida minust peaks arvama härra Lõvi või keegi teine, aga ma tunnen, et ma pean selle otse ja ausalt välja ütlema. Ma ei jälgi härra Lõvi, sest ta on mulle ebasümpaatne (sama ei ütle ma tema kaasa kohta, lihtsalt vahemärkusena), ma ei “heidi” teda, vaid tema olek ja väljaütlemised on minu jaoks ebasümpaatsed, küll aga ei õnnestu päris nii elada, et tema tegemistest midagi ei tea. Näiteks tegin lahti Õhtulehe ja sealt ta jälle mulle vastu vaatab. “Nunnu kiisupilk” ees ja räägib avameelselt viljatusest. Tõsine teema ja selle üle naerda või ilkuda ei ole ilus, aga fakk, kus ma tunnen kui silmakirjalik see on. Kui palju on olnud neid teemasid, mille kohta inimesed on reaalselt sadu korda küsinud ja saanud vastuseks “see on liiga isiklik”, “me ei pea kõigest isiklikust rääkima” ja siis otsustab härra Lõvi, et steriilsusest rääkida ei ole liiga isiklik ja jagab kenasti linki, et “tõstame teadlikkust”. Nagu jaa, okei, tõesti ka sellistest teemadest tulebki rääkida, absoluutselt nõus, sest muidugi võib olla inimesi, keda see teema väga puudutab, aga kes seda häbenevad. Ka mina sain kümme aastat tagasi arstilt diagnoosi, et olen viljatu. Ma tean neid tundeid, mis selline diagnoos võib tekitada. Ühesõnaga ma absoluutselt ei vähenda selle teema tõsidust ja olulisust sellest rääkida. Aga.

On üks “aga”. Kuidas saab võtta tõsiselt inimest, kes sokutas salaja ära oma kassid ja valetas nii, et silm ka ei pilkunud. Ja jällegi, ma ei ütle midagi selle kohta, et lemmikloomad ära antakse, seda tuleb kahjuks ette, et inimene, kas eksib, on allergia, ei sobi loomaga, mida iganes, aga kui seda tehakse salaja ja valetades, siis ma mõistan vägagi inimeste pahameelt. Minul endal ajab harja punaseks see, et nii suure jälgijaskonnaga staarpaar ei tahtnud siis “teadlikkust tõsta”. Või edaspidi kui selgus, et kassid anti varjupaika, siis ei tulnud pähe “tõsta teadlikkust” sellest kui palju kasse ja koeri on varjupaikades ning neid näiteks toetada?

Maksnud ära oma trahvid ja mitte kakelnud ning tembeldanud pahadeks kõiki teisi. Ole inimene ja toeta siis varjupaiku kui ka su enda kiisud peavad seal uut kodu ootama. See oleks teadlikkuse tõstmine ja see oleks positiivne suunamudimine. Saaksite soovitud tähelepanu ja ei peaks pidevalt draamasid välja mõtlema. Aga ei – see teema oli liiga isiklik ja kõik, kes julgevad kritiseerida, on automaatselt halvad. Päriselt tekib küsimus, mis inimestega tegu on, kes absoluutselt biiti ei jaga, mida peaks jagama ja mida ei peaks. Või et selline sobiv valikuline jagamine on lihtsalt nii pagana silmakirjalik.

Täiesti siiralt ütlen ma , et müts maha näiteks Malluka ja Thyme0ut ees, kes on nii head eeskujud sellest, kuidas oma jälgijaskonda kaasates head teha. Kui tihti nad aitavad, toetavad, jagavad teiste abipalveid. Ja nad mõjuvad siiralt ning ausalt. Võtame kasvõi selle kui Mallukas oma “põrgujänesele” uut kodu otsis. Ei valetanud, et on elus ja tervises ja/või maal vanaema juures, vaid rääkis ausalt, et ei tahaaaa ning leidis talle uue kodu. Pole ka siis ime, et nende üleskutsetele head teha inimesed alati reageerivad. Mu meelest on see nii tore, et inimesed ei aja vaid feimi taga, vaid teevad ka ise midagi head. Ei ole silmakirjalikud…vabandage väljenduse eest, keigarid.

Ja palun selgitage mulle, miks ajakirjandus selliste silmakirjalike inimeste peale leheruumi raiskab? Sest see on ju raiskamine?

14 thoughts on “Miks me silmakirjalikkust promome?

  1. Miks raiskab, kas see mitte päevselge ei ole? Samal põhjusel, miks neil on niipalju jälgijaid, mis on koht, kus neil jälgijatel tuleb ehk endal peeglisse vaadata. Et tähelepanu saada, tuleb tähelepanu ka anda.

    Like

      • Pidasin silmas instagrami jälgijaid ja seda, et loomulikult avaldab Õhtuleht loo, kui teab juba ette, et see saab väga palju klikke ning kommentaare. Jälgijad/lugejad annavad staarpaarile soovitud tähelepanu, s.t aitavad omalt poolt nende pildil püsimisele kaasa.

        Like

      • Aa okei. Jah, ses mõttes küll. Aga kurat no nii vastikult silmakirjalikud inimesed, et ausalt kui ma oleks ajakirjanik, siis ma nö positiivset tähelepanu ei annaks neile.

        Like

  2. Miks ajakirjandus selliste silmakirjalike inimeste peale leheruumi raiskab?
    Sellepärast… et neist ilmus praegu post, mitte Malluka jänesest 😛
    Kerged klikid.
    Aga nõustun sajaga, et nii palju muud on ju ka, millest võiks kirjutada. Milleks on ajakirjanduses sisutühjaks kujutatud inimesed ja sisutühjad uudised. Pea iga sellise all keegi küsib, et “kes see veel on?”. Sest… me ei teagi, kes nad on. Me teame neid labaseid uudiseid. Mida loetakse ja klikitakse rohkem kui asi väärt.

    Like

    • Ei no ses mõttes ma saan aru, et kollase meedia töö ongi ka semikuulsustest kirjutada, aga võib olla mu rõhuasetus oli vale. Pigem mõtlesin, et kuidas inimesed suudavad kannatada seda silmakirjalikkust. Ühel hetkel “tõstame teadlikkust” ja oleme abitud-haavatud, teisel hetkel on kõik nii isiklik ja privaatne, et laske meil elada

      Like

  3. Nii kurb kui see ka ei ole, siis inimesi huvitab. Inimesi huvitavad väga kummalised asjad kui jälgima ja mõtlema hakata. Ma mäletan, et kord oli üks sellise väljaande ajakirjanik saates ja silma särades teatas, et inimesi ju huvitab see. Minu jaoks oli selle teema käsitlemine absoluutselt kohatu ja sobimatu, aga nii kaua kui on selliseid uskujaid või sellist ajakirjandust, siis nii kaua on ka neid kellest kirjutada.

    Like

    • Nõus, inimesi ilmselt huvitab (jumal teab, miks), aga kui ma oleks ajakirjanik, siis ma päriselt ei suudaks kirjutada inimestest, kes on silmakirjalikud ja kahepalgelised, lugusid, mis peaksid olema vist toetavad ja südamesse minevad. Mu jaoks on see nii vastuoluline. Aga ega ma päris hästi ei saa ka sotsiaalmeediast ja kollasest ajakirjandusest aru.
      Küll aga pani mind muigama veel üks asi. Kroonikas tõsteti küsimus, et kas Mihkel Raud on oma kaasast lahus. Lihtsalt küsimus eks. Ja kõik. Rohkem draamat ei ole. Mihkel RAud ei puhise kusagil, et omg, kui alatu vale ja lähen kohtusse. Aga Postimees, kes tegi umbes samasuguse artikli Lõvipere kohta, palus avalikult vabandust valeinfo pärast. Nagu mis maailmas me elame kui sellise asja pärast peab vabandust paluma? Või et sellest draama tekib. Või.. ah las olla

      Like

      • Sina ja mina ei suudaks sellist ametit pidada, aga see säravate silmadega ajakirjanik suutis. Ja selliseid ei ole ainult üks. Aga kui muud tööd poleks, siis võibolla suudaks, kuigi kahtlen enda puhul ka selles. Lisaks olen mõelnud, et nendes inimestes kellest räägitakse, neis peab olema mingi ühine joon. Nii nagu ka erinevates blogijates. Kas see on edevus, tähelepanuvajadus või midagi muud, seda hetkel isegi ei tea, aga midagi peab olema.

        Like

  4. MIna jällegi mõtlen, et kes on enam sellises pinna raiskamises ja üleüldse pinnapealsuses “süüdi”, kas see kes kirjutab või need tuhanded, kes selle (kasvõi korraks) lahti klikivad?

    Like

  5. Minu meelest algselt oli J enda storys, et ta on steriliseeritud ja mingil hetkel siis muutis ära, et on hoopis viljatu ning nagu alati kaasnes sellega õigustus, et ta algusest peale väitnud ikka seda et ta viljatu.
    Vahel tundub, et neil läheb oma valedega lihtsalt järg käest ära

    Liked by 1 person

  6. See väljend kasside kohta oli isegi veel napakam – “elu ja turvalisuses”.
    Aga jah, midagi on neil väga nihu ego ja enesekriitika tasakaalu osas.

    Like

  7. Eks ikka sellepärast kirjutatakse, et need teemad on “easy klick” ja “easy money.”
    Kui tahta selliste artiklite vastu võidelda, siis ainuke võti on mitte klikkida. Veebiväljaanded just nende klikkide pealt teenivad. Toodetakse seda sisu, mis müüb.
    Inimeste uudishimu on aga liiga suur. See on nagu selline kollektiivne ühiskondlik pahe. Paljud väidavad, et neid ei huvita ja nõme ja miks selliseid asju üllitatakse…. aga ikka millegipärast klikivad neil pealkirjadel ja loevad ja on kursis. Selle kohta on hea ütlus, et “vägivald ei meeldi, aga verd tahaks näha.”
    Ajakirjanike poole pealt…noh, ma arvan, et päris ajakirjanikud tihti ei kannatagi sellist tööd enam teha. Ma arvan, et ega ilmaasjata Postimees hiljuti ei teinud seda trikki, et tegi nö “oma ajakirjanike kooli.” Et erilist haridust ega haritust pole nõutud, tule käi meie endi juures 6-kuuline kursus läbi ja voila! ajakirjanik valmis. Küllap need Tartu koolitatud ajakirjanikud tahtsid esiteks liiga palju palka ja teiseks tahtsid päris ajakirjandust teha, mitte mõttetuid klikk-uudisnupukesi toota konveireril (kuna solvumine on moes ja ma ei tea, milliste väljaannete esindajad blogide kommentaariume kammivad, siis olgu igaks juhuks öeldud, et tegemist küll minu isikliku subjektiivse arvamusega, mis ei pretendeeri 100% tõele).
    See avaliku elu tegelaste poolt kordamööda enda üleeksponeerimine ja seejärel krokodillipisarate saatel ajakirjanduse süüdistamine ja oma privaatsuse nõudmine tundub mingi uus kummaline mäng olema (või siis alaliik sellest ühiskondlikust solvumismängust). Kui tahad privaatsust – ära siis jaga oma elust kõiki detaile. Ja kui jagad AVALIKULT, siis arvesta, et saad ka avalikult arvamusi – nii positiivseid kui ka negatiivseid. Ja kui avalikult valetad, vassid ja susserdad ning pidevalt oma lugu muudad…siis noh, sellel on tagajärjed.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.