Teate, minul on nüüd ükskõik, mida minust peaks arvama härra Lõvi või keegi teine, aga ma tunnen, et ma pean selle otse ja ausalt välja ütlema. Ma ei jälgi härra Lõvi, sest ta on mulle ebasümpaatne (sama ei ütle ma tema kaasa kohta, lihtsalt vahemärkusena), ma ei “heidi” teda, vaid tema olek ja väljaütlemised on minu jaoks ebasümpaatsed, küll aga ei õnnestu päris nii elada, et tema tegemistest midagi ei tea. Näiteks tegin lahti Õhtulehe ja sealt ta jälle mulle vastu vaatab. “Nunnu kiisupilk” ees ja räägib avameelselt viljatusest. Tõsine teema ja selle üle naerda või ilkuda ei ole ilus, aga fakk, kus ma tunnen kui silmakirjalik see on. Kui palju on olnud neid teemasid, mille kohta inimesed on reaalselt sadu korda küsinud ja saanud vastuseks “see on liiga isiklik”, “me ei pea kõigest isiklikust rääkima” ja siis otsustab härra Lõvi, et steriilsusest rääkida ei ole liiga isiklik ja jagab kenasti linki, et “tõstame teadlikkust”. Nagu jaa, okei, tõesti ka sellistest teemadest tulebki rääkida, absoluutselt nõus, sest muidugi võib olla inimesi, keda see teema väga puudutab, aga kes seda häbenevad. Ka mina sain kümme aastat tagasi arstilt diagnoosi, et olen viljatu. Ma tean neid tundeid, mis selline diagnoos võib tekitada. Ühesõnaga ma absoluutselt ei vähenda selle teema tõsidust ja olulisust sellest rääkida. Aga.
On üks “aga”. Kuidas saab võtta tõsiselt inimest, kes sokutas salaja ära oma kassid ja valetas nii, et silm ka ei pilkunud. Ja jällegi, ma ei ütle midagi selle kohta, et lemmikloomad ära antakse, seda tuleb kahjuks ette, et inimene, kas eksib, on allergia, ei sobi loomaga, mida iganes, aga kui seda tehakse salaja ja valetades, siis ma mõistan vägagi inimeste pahameelt. Minul endal ajab harja punaseks see, et nii suure jälgijaskonnaga staarpaar ei tahtnud siis “teadlikkust tõsta”. Või edaspidi kui selgus, et kassid anti varjupaika, siis ei tulnud pähe “tõsta teadlikkust” sellest kui palju kasse ja koeri on varjupaikades ning neid näiteks toetada?
Maksnud ära oma trahvid ja mitte kakelnud ning tembeldanud pahadeks kõiki teisi. Ole inimene ja toeta siis varjupaiku kui ka su enda kiisud peavad seal uut kodu ootama. See oleks teadlikkuse tõstmine ja see oleks positiivne suunamudimine. Saaksite soovitud tähelepanu ja ei peaks pidevalt draamasid välja mõtlema. Aga ei – see teema oli liiga isiklik ja kõik, kes julgevad kritiseerida, on automaatselt halvad. Päriselt tekib küsimus, mis inimestega tegu on, kes absoluutselt biiti ei jaga, mida peaks jagama ja mida ei peaks. Või et selline sobiv valikuline jagamine on lihtsalt nii pagana silmakirjalik.
Täiesti siiralt ütlen ma , et müts maha näiteks Malluka ja Thyme0ut ees, kes on nii head eeskujud sellest, kuidas oma jälgijaskonda kaasates head teha. Kui tihti nad aitavad, toetavad, jagavad teiste abipalveid. Ja nad mõjuvad siiralt ning ausalt. Võtame kasvõi selle kui Mallukas oma “põrgujänesele” uut kodu otsis. Ei valetanud, et on elus ja tervises ja/või maal vanaema juures, vaid rääkis ausalt, et ei tahaaaa ning leidis talle uue kodu. Pole ka siis ime, et nende üleskutsetele head teha inimesed alati reageerivad. Mu meelest on see nii tore, et inimesed ei aja vaid feimi taga, vaid teevad ka ise midagi head. Ei ole silmakirjalikud…vabandage väljenduse eest, keigarid.
Ja palun selgitage mulle, miks ajakirjandus selliste silmakirjalike inimeste peale leheruumi raiskab? Sest see on ju raiskamine?