Ma pean vabandust paluma. Et olen olnud sõnumitele kehv vastaja. Peale toda Pere ja Kodu usutlust, kus natukene avasime tagamaid, mida depressioon meie eluga tegelikult tegi, sain ma mitmeid sõnumeid ja lubasin endale ka, et vastan homme, aga homsest sai ülehomme ja nii edasi. Oli selline kiire periood ja hiljem kui hakkasin otsima, et kes mulle kirjutas, ei leidnud ma enam neid sõnumeid üles. Päriselt vabandan. Ma ikka püüan vastata alati, aga mõnikord läheb nii, et kiire tuleb peale.

Ühesõnaga. Kahjuks ma nõu ei oskagi anda. Tahaks. Ausalt tahaks, sest ma tean mis tunne on ummikus olla ja nii tahaks, et keegi oskaks midagi tarka öelda. Aga see polegi sugugi nii lihtne.

Ma võin käsi südamel öelda, et depressioon ei lähe kunagi päris üle. Sellega tuleb õppida elama. Seda tuleb ravida. Ja on äärmiselt oluline, et lähedased sellest aru saaksid ning toetaksid. Toetamine ei ole lihtne, tean seda enda pealt. Kuigi ma “aktiivselt” depressioonis enam ei ole, siis on ikka mingid hetked, mingid “triggerid”, mille peale ma plahvatan, mis mu endast välja viivad ning ma võin täiesti ebaadekvaatselt käituda. Ei, ma ei ole hull ja see ei mõjuta igapäevaselt mu elu, kuid on olnud hetki, kus ma tõesti olen mõelnud, et võib olla peaksin minema ravile, nagu päris ravile ravile, sest kui see hoog mind tabab, siis ma võin öelda asju, mida ei mõtle, ses mõttes, et ma näen kõike kõige mustemates värvides, ma ei näe tunneli lõpus valgust ja ma võin end süüdistada kõikides maailma muredes. Tekib selline süütunne ja murekoorem, et ma tegelikult mõistan inimesi, kes on endalt depressioonis elu võtnud. Ei, minu pärast ei pea muretsema, need mõtted on mul ammmmmmmu peast pühitud ja jäänud sinna aega kui ma ei tunnistanud, et psühholoogi ja ravimite abi vajasin ning arvasin ka, et saan hingamise ja positiivsetele asjadele keskendumise läbi ise hakkama. Kõige olulisem asi, mida depressiooni (kahtluse) puhul tuleb arvesse võtta – sellega ei saa ise hakkama, seda tuleb ravida. Need, kes ütlevad, et depressiooni ei ole olemas ja sellga saab ise hakkama, ajavad jama. Ärge kuulake neid, vaid pöörduge spetsialisti poole. See ei ole häbiasi. Samuti ei peaks häbiasi olema ka antidepressandid. Üks mu tuttav ütles hästi – kui meil pea valutab, siis me võtame peavalutableti ega kannata vaikides, miks peaks siis depressiooni valu kannatama kui ravi on olemas. Ma võin eksida, aga ma kasutan antidepressante vist juba kuus aastat. Mul on nii lihtsam oma emotsioone kontrolli all hoida ja see ei tähenda, et oleksin tundetu, kes mind teavad, need teavad, et emotsioone on mul vajadusel palju. Mõnikord liiga palju. Seega ei pea kartma, et antidepressantide tõttu ei ole enam tundeid, vaid stabiilne ükskõiksus. Ei ole. Aga kehakaal tõuseb küll. Vaadake mind kui ei usu.

Teine asi on see partneri või lähedase toetus. Seda on palju lihtsam öelda kui teha. Nüüd ma tean. Oma haiguse nö tipus ma ei näinud kui palju Marek minu haiguse pärast kannatas ja kuidas see ka teda mõjutas, kuid nüüd ta on rääkinud, miks ta muutus kinnisemaks ja hoidis eemale. Ta kartis, et iga valesti öeldud sõna algatab tüli. Ja võiski algatada. Õnneks suutis tema rahulikuks jääda ning oli nii palju tugev, et ei astunud minema. Kohati oleks kindlasti olnud lihtsam käega lüüa, sest milleks selline pidev stress. Eriti kui end ka aidata lasta ei taha. Mina ei tahtnud. Mul oli kõik hästi. Elasin oma fassaadielu ja oma pisikeses mullis, kus kõik tundus ilus, täpselt selle hetkeni kui võisin suvalise asja peale murduda ning ohjeldamatult nutta.

Kuidas me tülitsemise lõpetasime? Ausalt? Ei olegi lõpetanud. Me tülitseme ikka. Pisasjade pärast, suuremate asjade pärast, aga need ei ole enam sellised tülid, kus me läheme isiklikuks ning süüdistame üksteist nii nagu me tegime minu depressiooni ajal. Muidugi ei ole meil ka enam neid muresid, mis meil olid tol hetkel. Seega ma tõesti ei saa anda nõu, kuidas sarnases olukorras “ellu jääda”. Pean olema jõhkralt aus ja ütlema, et ühtegi garantiid ei ole. Võib minna hästi ja võib minna halvasti. Halva all ma pean silmas seda, et minnakse lihtsalt lahku, sest probleemid ning depressioon on liiga suured. Ainsad soovitused, mis ma oskan anda on väga basic soovitused. 1) Leida hea psühholoog ning alustada ravi. Ja ravi ei tähenda ka vaid seda, et lähete perearstile, täidate ära ankeedi, mille punktid näitavad, et jah olete depressioonis ja lasete endale välja kirjutada AD. AD üksinda ei aita, see aitab fookuses olla. Ilma antidepressantideta ma ei suutnud keskenduda, absoluutselt üksi asi ei huvitanud ja lükkasin isegi olulised asjad edasi, sest ma ei suutnud tegelikkusega tegeleda. Oluline on, probleemides selgusele jõuda, leida enda jaoks rahunemismeetodid (minul aitab jalutamine ja lillede korjamine, kui ma vihastan, siis ma torman metsa ja see rahustab mind täiesti maha). 2) Teine pool peab suutma rahulikuks jääda. Tean, raske teostada, aga kahjuks nii on. Mul on hetkel hea rääkida, sest need suured probleemid on selja taha jäänud ning saan tegeleda vaid enda tervisega, aga kui oleks jätkuvalt probleemid, mis üle pea käivad, siis ma arvan, et mu jutt oleks hoopis teistsugune.

Imevahendeid depressioonist lahti saamiseks ei ole. Lihtsalt ärge häbenege abi küsida ning pidage meeles, et vaimne tervis on kõige alus. Kui ikka “katus sõidab”, siis ei tule välja millestki midagi. Ka probleemid jäävad lahendamata, sest te ei suuda mõelda. Keskenduda. Aga kui fookus paigas ning suudate ka teist inimest, sh ka kriitikat ära kuulata, nii et ei tunne endal süüd ja ei taha ka teist süüdistada, siis on juba suuuuuur samm edasi astutud.