Ma ei kirjuta nüüd ühestki konkreetsest hiljutisest juhtumist või olukorrast, vaid pigem on tegu mõttega, mida ma olen aegajalt mõlgutanud ja täna tuli meelde ning vajas ära kirjutamist. Eluliselt oluline teema, mille üle juurelda ilmselgelt.

Oletame, et ma oleks suunamudija, kelle põhieesmärk oleks feim. Mu suurim soov oleks saada Õhtulehe jt väljaannete kaantele. Ma teeksin kõik, et ajakirjandus minust kirjutaks. Ja ajakirjandus kirjutabki. Ilmuvad pikad lood, intervjuud, uudisnupukesed. Oh seda õnnetunnet ja uhkust. Emme, vaata, ma olen kuulus! Seda kõike jagatakse suurima rõõmuga oma sotsiaalmeedia kontodel. Sest no äge ja vau ja super ja kihvt! Tänatakse ajakirjandust ja ajakirjanikke. Unistused on täitunud.

Siis aga juhtub, et ajakirjandus kirjutab ka negatiivsetest asjadest, spekulatsioonidest, küsimusi tekitavatest tegudest. Ajakirjandus on järsku paha-paha, ilmuvad magedad laulusõnad ja/või tsitaadid ja solvunud avaldused, kuidas ei suudeta kunagi enam ajakirjandust tavalise pilguga vaadata, kui lame see kõik on ja kuidas häbi on olla eestlane, et kõik kiusavad. Lubatakse, et ei anta enam kunagi ühtegi intervjuud. Kuniks jälle tekib mingi sündmus, kus ajakirjanik küsib arvamust ning suurima hea meelega vastatakse küsimustele. Ajakirjandus on hea-hea.

Ma ei saa sellisest käitumisest aru. Iga semi-kuulsuse kohta vorbitakse hommikust õhtuni kümneid ja kümneid artikleid ja uudisnupukesi, igasugu jama ja igasugu täiesti ebaolulist infot, aga seniks kuni on olemas kollane meedia jäävad sellised artiklid ju ilmuma. Ja ma ausalt ei kujuta ette, et keegi päriselt viitsiks sõrmega järge ajada, et mida parasjagu kirjutatakse. Okei, isegi kui aetakse, siis ma ei kujuta ette, et keegi viitsiks päriselt solvunut mängida ja näppu viibutada ning eeldada, et neist kirjutatakse vaid sada protsenti head.See oleks umbes sama hea kui ma loeks Perekooli ja leiaks sealt enda kohta midagi positiivset (mida ka leida võib kusjuures), jagaksin neid kuvatõmmiseid ja tänaks Perekooli taevani, et sealsed kasutajad on nii toredad ja positiivsed ning toetavad. Ja siis järgmisel hetkel, kui loeksin sealt midagi negatiivset (oh, hell, seda on seal palju), siis oleksin solvunud ning mul oleks häbi eestlane olla?

Ma ei poolda seda sopaloopimist, mida põhjendatakse «aga ise nad tahavad tähelepanu»-argumendiga, kuid ma arvan küll, et iga suunamudija võiks olla piisavalt paksu nahaga, et ei teeks igast väikesest asjast välja. Kuidagi nii piinlik on vaadata pealt seda ebastabiilset armastan-vihan-meediat-suhet.