Ilmselt on kõik majaomanikud mingil hetkel tundnud, et krt tahaks korteris elada, oleks poole lihtsam. Või noh ma ei tea, mina mõtlen mõnikord nii, sest mul on vaid üks Marek, kes kas a) on liiga aeglane, et ei saa kõigega valmis, b) liiga laisk, et ei saa kõigega valmis või c) on asju liiga palju ja ühel Marekil ei ole kõigeks lihtsalt aega ja jaksu. Oi, ma juba tean, kuidas tal neid ridu lugedes üks närv näos tõmblema hakkab. Alati kui ta närvi läheb mu “issand, see ka veel tegemata” naljade peale, hakkab tal see närv tõmblema. Õnneks ta väga mu blogi ei loe. Mõistlik, selle ajaraiskamise asemel saaks remonti teha.
Olgu. Nali naljakas. See ei tule kellelegi üllatusena, et mina ei ole kõige suurem töötegija, st ehitusasjades. Iga kord kui Marek mult abi palub, et ma midagi hoiaks või kinnitaks või tõstaks, siis see lõppeb sellega, et tema ütleb, et ma teen valesti, mina lähen vihale ja puhisen, et ma esimest korda teen üht või teist asja oma elus, aga no Marek on Marek – tema jaoks on kõik ehitustööd koos kõige sinna juurdekuuluvaga elementaarne. Minu jaoks ei ole. Ma mäletan, et kui läksin hiljuti uude kohta tööle, siis kaks nädalat hiljem tulin koju ja kilkasin, et ma nüüd tean, mis roovisamm peab olema. Marek vangutas pead ja ütles, et seda teab igaüks, et see on kaasasündinud teadmine. Nojah.
Ühesõnaga. Kuna meil on kodus nii palju poolikuid asju, siis seekord mõtlesime, et teeme nii, et Marek lõpetab õues asjad ära. Mind kõige enam (nüüd) häirib see, et meie majal pole liistud paigas (kusjuures, ainus töö, mida ma ka Mareki standardite järgi peaaegu oskan teha, on värvimine, nii et ma isegi lubasin, et võõpan ise need liistud ära) ja trepp on selline nagu ta on. Ja sokkel. See, et maja sokkel on ikka veel selline nagu ta on. Püüa siis instagrammable nunnut maakodu fotot teha kui igalt polt hakkab kole tuhablokk silma. Sokliga läks lihtsalt, tegin sellele tootele tellimuse ja nüüd on vaja vaid piisavalt Mareki ajudele käia, kuniks tal kopp ees on mu vingumisest ja ta selle ära teeb. Tegelikult oli meil ketserlik plaan, et MINA paigaldan seda soklit, et vaadata, kas see on siis nii lihtne nagu väidetakse, aga olgem ausad, te tunnete mind. Ma ei viitsi. Ja tõenäosus on, et Marek peab ikkagi üle tegema. Selle ajaga, mis ta minu tööd peaks üle tegema, jõuaks ta juba garderoobi remondiga pihta hakata. Ta ise lubas!
Mina samal ajal lubasin, et davai, mina võtan Ida toa remondi käsile. Ei! Hullud olete, mitte ise. Lubasin, et võtan hinnapakkumise ja maksan selle eest ka ise. Esimene hinnapakkumine, mis ma sain, oli minu jaoks ulmeline. Teised küll ütlesid, et kuule, vaata mis aeg hetkel on, pole ehitusmeest saadagi ja kui tahad kohe, siis maksadki, aga ma olen nii palju koi ja harjunud poolikus majas elama, et ma ei raatsinud. Nii lihtne ongi. Vaatasin seda tuba ja vihkasin iga keharakuga, et see poolik on, aga nagu Tõnisson oma sajalisi luftitada ka ei tahtnud. Õieti polegi teisi. Seda enam, et hambaremont ootab juba kuu lõpus suuremat väljaminekut.
Vaene laps peab oma poolikus toas hakkama saama.
Aga siis ümberringi kõik igal pool kolisid ja remontisid ja kõikide Instakontod (pagan, ma neid ilusaid kodukontosid Instas jälgin üldse) olid nii ilusad, et otsustasin uued pakkumised võtta. Esimene pakkumine oli päris hea. Nii mulle tundus, sest mida ma ka hindadest teadsin. 40 eur/h. Ma olin üsna lähedal selle pakkumise kinnitamisele. Paar päeva hiljem sain uue pakkumise. 25 eur/h. Kas ma oleks enda peale vihane olnud kui oleks esimese kinnitanud või kas ma oleks enda peale vihane olnud? Kuidagi aga läks nii, et Marek andis mõista, et see remont tuleb ikka 100% minu taskust ja Tõnisson minus tõstis jälle pead. No ikka ei raatsinud.
Samas tahaks ju ülemist korrust lõpuks ka kenaks saada. Aga mulle tuli mõte. Ma tean üht meest, kes ilma töörahata selle remondi ära teeb. Ma pean vaid kuidagi mulje jätma, et ta ise tahab seda teha või teesklema, et ma ise samal ajal teen ka mingit tööd. Marekil on vapustavalt loll komme töö tegemises võistelda. Kunagi võtsime koos tapeeti maha ja kui ta oli minust tunduvalt rohkem tapeeti maha kakkunud, hüüatas ta rõõmsalt “Vaata, kui palju mul juba tehtud on!” Tol hetkel ma taipasin, et oluline pole kui palju mina teen, vaid et ma näitaksin, et ka teen. Koos temaga. Nii ma siis nokkisin üht seina, samal ajal kui Marek kolm seina tapeedist vabastas.
Aga enne ma ikka tahan, et ta teeks sokli ja garderoobi ära, paneks liistud ja võõpaks üle ahju. Ahjaa, terassi uksepiit oleks ka vaja ära pahtledada, sest muidu on väga raske head Instapilti teha, kogu aeg on näha, et see on poolik. Ja tegelikult oleks vaja kõik elutoa seinad ka heledaks värvida ja esik uuesti üle värvida ning vannitoa kapp ootab riiulit. Tea, kas ta jõuab enne detsembrit kõik need tööd tehtud?
(huumor. ikka huumor. me oleme tegelikult kokku leppinud, et võtame täiesti vabalt. ei taha nii, et vaid teeks tööd. puhata ja mängida on ka vaja. samas Marek võiks ju puhata peale neid töid?)
Väga hea lugemine, naersin mõne koha peal ikka mõnuga. Ilmekas näide, kui eluterve peab üks suhe olema, et saaks niiviisi teineteise kallal nokkida. Maja on teil väga hubane ja otsast otsani soojust täis isegi siis, kui mõnes kohas on veel asjad pooleli. See on täiesti omamoodi väärtus. Vaatan väikese heatahtliku kadedusega, sest tean, et ise ei viitsiks elu sees majaga niimoodi jahmerdada ja pean leppima korteriga. Sest maja ju, teadupärast, ei saa kunagi valmis. Aga äkki seekord enne detsembrit ikka saab. 😉
Nokkimine käib jah asja juurde, muidu oleks igav. Mônikord lähme üle piiri ka, aga siis kakleme ära ja seda ka vaja.
Selles olen ma nôus, et soojust on siin küll ja loodan ka, et no äkki saabki valmis detsembriks. Mingi aasta detsembriks😀
Teil on tõesti väga hubane ja maitsekas kodu. Aga see on vaid Mareki käeline teostus, aga tegelikult olen päris kindel, et kodu on sinu nägu. Ja kahjuks alati kui Sa Marekist räägid, siis see ei aja mind mitte kunagi naerma. Pigem vastupidi. ärritab. Mina ei näe seal miskit elutervust ega soojust. Ja sa võid nüüd enda kohta rääkida nii palju halba kui tahad, see ei muuda minu jaoks midagi:)
Mis ei tähenda, et sel mehel oleks kuldsed käed. Täiesti nõus.
Ja see koer, see võtab mind alati lihtsalt sõnatuks:) Tema on ikka nagu tõeline loom. Tohutult armas, aga ma ei kujuta ette:)
Marek on praktik😂 kui ta oleks minusugune lillelaps, siis oleks siin hullumaja. Aga ma taiesti moistan, kuidas ta voib korvalseisjale tunduda. Külm ja kalkuleeriv. Eks ta ongi. Aga tal oma pehme pool ka;)
Kodu suhtes on meil kokkulepe, et tema lepib minu maitsega toas ja mina annan talle vabad käed ôues.
Koer on täieik elukas. Meganunnu ja suurim tita, aga toesti pole igaühele. Peab olema vaga koerainimene, et selle “kapiga” hakkama saada. Me samas ei kujutaks teist koera ette. Ka tema pahanduste juures.
Mulle meeldib värvida aga muud tööd jätaks teistele. Nüüd aga pean vannituppa riiuli panema, 2 nädalat juba ootab, õuudneee.
Aga roovi samm oleneb ju asjast, kipsil on 600 aga katusel oleneb plekk vs kivi jne jne.
Fassaadil olenemata materjalist 600. Ma nuud tean💪 tunnen end nii targana😂
Ma ei võta ühtegi töömeest enam tunnihinnaga, ainult ruutmeetrihind ja kui seda ei paku, siis nägemist. Olen oma esimeses kodus nii palju kooliraha maksnud, et aitab küll. Vannituba läks eriti kalliks, sest kaks korda maksin näilise remondi eest, kolmas peab siiani. Sul vähemalt Marek kõrval, aga kui töömees juhtub aferist olema, siis üksiku naisterahva puhul, kes ei jaga ehitusest ööd ega mütsi, on ta seda ilmselt veel mitme eest. Õnneks nüüdseks olen oma ideaalse ehitaja leidnud.