See oli mu esimene “kallis päevik” moment ja tagasi vaadates ei ole ma enam kindel, kas see oli ikka päriselt või nägin ma seda unes. Oma päevikusse ma selle igatahes kirja panin ja loen neid ridu mõeldes, et aga mis siis kui see ikkagi oli päriselt.

Ta helistas mulle ja oli harjumuspäraselt purjus, ülevoolavalt lõbusas tujus. Ma olin imestunud, et ta helistas, sest tavaliselt pidin ma ta pärast paaripäevast kadumist ise üles otsima. Kuri ei osanud ma ta peale olla, sest ta oskas vajadusel väga veenev olla ning õigetele nuppudele vajutada. Seekord palus ta mind, et läheksin ühe sadamas asuva hotelli juurde, kuhu keegi pidi ära tooma ühe väga olulise lepingu, tal oli see meelest läinud (üllatus, üllatus!), kuid ilma selleta oleks 300le inimesele mõeldud catering tegemata jäänud. Kell oli pool kaks öösel.