Ilmselt on meil kõigil olemas lõhnad, mida me mäletame ka aastaid hiljem. Osadele lõhnadele suudame me täiskasvanuna juurde panna tähenduse. Näiteks mäletan ma oma vanaema naabrite köögi lõhna. See oli kirbe lõhn. Alles aastaid hiljem täiskasvanuna sain ma aru, et see oli peo käigus vakstule läinud viina ja pesukaltsuga puhtaks pestud vakstu lõhn. Teine lõhn, mida ma mäletan, on vanatädi kapi lõhn. See oli rohtude ja maitseainete segu lõhn. Lapsena ma ei saanud aru, mis lõhn see täpselt on. Tädi hoidis ühes kapis oma rohtusid ja välismaa sugulastelt saadud maitseaineid, mida kunagi ei kasutatud. Näiteks kaneel. Need seisid seal kapis puutumatult tema surmani. Ühe sellise Rootsist toodud kaneelipurgi jätsin ma endale alles mälestuseks. Justkui meeldetuletuseks kui iseenesestmõistetavalt me asju võtame.
Aga siis on ka lõhnad, mis on meil ninas, aga mida ei suuda kuidagi paika panna, et mis lõhn see täpselt on ja millest see tuleb. Näiteks Rõngu kanamaja lõhn. Kanamaja oli tegelikult kasvuhoone, mille otsas oli väikene suvetoake. See oli meil Dagne ja Tanel Janiga üks lemmikkoht, sest seal oli telefon ja seal sai salaja lollusi tehtud. Kui te olete minuga samavanune, siis te teate, milline meelelahutus ja haruldus tol ajal telefon oli. Suurema osa ajast lahutasime me oma meelt sellega, et helistasime telefonikataloogist valitud suvalistele numbritele. Mhm, käsi püsti, kes sama on teinud? Ja siis tuli Tartu raadio tutvumissaade, kuhu me helistasime. Ma ei mäleta täpselt enam, kas me valetasime, kes me oleme või rääkisime tõtt, igatahes oma, st vanaema numbri me raadioeetrisse lasime ja ootasime siis kõnesid. Kõnesid tuli palju. Jube põnev oli. Krt, kui ma mõtlema hakkan, siis ma isegi käisin mingi kutiga laululaval deidil. Jube piinlik kuidagi oli. Ei osanud me suurt midagi rääkida ja jalutasime niisama ringi. Rohkem me kunagi ei näinud.
Tagasi kanamaja juurde. Seal oli naljakas lõhn. Mitte halb, vaid lihtsalt omamoodi eripärane lõhn. Ma ei saanud kunagi aru, mis lõhn see oli. Ausalt öeldes pole ma selle lõhna peale rohkem ka mõelnud. Kuni eile tõin Ida mängumajast ära padjad ja vaibad. Võtsin need sülle ja tundsin korraga kanamaja lõhna. Nii palju aastaid hiljem sain ma lõpuks teada, mis lõhn see oli. See oli külmas ja rõskes ruumis olnud asjade lõhn! Kanamajas olid ju ka aastaringselt tekid ja padjad ning mööbel. Neil oli sama lõhn. Jätkuvalt ei olnud see lõhn paha. See oli omamoodi lõhn.
Lapsepõlve lõhn.