Edvard Munch on üks minu lemmikkunstnikke. Ma ei saa temast kunagi küll ja igal võimalikul hetkel olen ma käinud Oslos Munchi-muuseumis. Isegi Ida olen jõudnud sinna viia, kuigi ta siis vist oli alles 1,5-aastane ning kunsti vist suurt hinnata ei osanud.

Nüüd ehitati Oslosse uus ja uhke Munchi muuseum. Ma teadsin, et see avatakse aasta lõpus, kuid ei olnud näppu peal hoidnud, millal see täpselt avatakse. Tänu sellele, et Tanel Jan juhuslikult samal ajal Oslos oli ja postitas FB-sse oma külastusest pilte, sain ma ka teada, et juba paar päeva avatud. Võib olla me olime kaks esimest eestlast, kes suursugust galeriid külastasid? Igatahes ma oleks ikka väga pahane olnud kui ma need kaks tundi, mis mul hotelli sisseregistreerimiseks aega oli, kusagil niisama aega oleks surnuks löönud. Samal ajal kui Munchi muuseum oli seal samas. Minu kõrval. Ootas minu külastust.

Maja ise on muidugi saanud parasjagu kriitikat ning ega see mulle ka esimese hooga ei meeldinud. Nagu oleks teepiiretest kokku pandud ja meenutab natuke ostukeskust ega sobitu minu meelest ümbritsevaga hästi, aga mina ei ole asjatundja. Välisajakirjanduses on muuseumi nimetatud “pahaendeliseks halliks torniks,mille otsas on sõjaväevaatepost, et fjordil silm peal hoida. Ideaalne pahalase peakontoriks, mis peaaegu koomiliselt kaldub ähvardavalt üle armastatud ooperimaja jäämäe. Võib olla tundus arhitektidele, et Munchi piinatud hingele, kelle vari linnal lasub, on see sobiv konteiner, kuid see ei olnud neil tahtlikult plaanis.”

Eks otsustage ise, mida teie arvate. Kunst on kunstis kunsti näha? Tundub, et veel üks kunstnik on kasti pandud, lihtsalt suursugusemalt kui meie kodumaine.

Selle vastu, et vaated on lummavad, ei saa vist keegi vaielda. Istuda seal ja vaadata, kuidas Oslo on justkui peopeal on tunne, mida peab kogema. Ma ise lootsin Skybaris ühe väikese dringi teha, et kõike seda, mida just olin kogenud ja mida mul ei olnud tol hetkel kellegagi jagada, seedida, aga kahjuks avatakse nii restoran kui baar alles õhtul. Ma kujutan ette neid vaateid pimedas!

Õhtul kui ma Tanel Janiga kokku sain, siis jagasime me teistega muidugi ka oma muuseumikülastuse muljeid. Temale ei meeldinud maja seest, küll aga väljast. Minule ei meeldinud maja väljast, aga interjöör meeldis. Või ütleme siis nii, et ma ei jälginud seda, kuidas maja on ehitatud, kas see meenutas külma ja kõledat lennujaama ja/või ostukeskust ning oli odavalt ehitatud, mind lummas kunst. Mulle meeldis, see, kuidas näitus on erinevatel korrustel üles ehitatud, nii et kõnnid justkui Munchi mõttemaailma aina sügavamale sisse. Selles osas olime me ühte meelt.

Maja osas jäime eriarvamusele. Mulle meenutas maja ikkagi pigem külma kuubikut. Tanel Jan oli maja iga külje pealt tudeerinud ning pean nõustuma, et kui maja vaadata teisest küljest, on see palju huvitavam ja keskkonda sobituvam, kuid kurb tõsiasi on see, et enamik inimesi näeb maja eest poolt ega püüa leida selle sobivamaid nurki. Tanel Jan oli maja enda jaoks selgeks analüüsinud ning kui ma seda samamoodi püüdsin mõista, siis tekkis isegi majale mingi loogika. Korrused justkui sümboliseerivad kunstniku depressiooni ja segadust, oma mullis elamist, aga üleval tekib selgus ja valgus. Lisaks meenutavad maja jooned lpuulõikeid. See mõte mulle meeldis ja tõesti kui maja eemalt vaadata, siis võiks see ju nii olla küll? Arhitektid ise vist on öelnud, et maja kummardab aupaklikult Oslo linnale, mul tekkis aga tunne, et see on hoopis viimase piiri peale aetud inimene -hüppan või ei hüppa. Igatahes kui nüüd veel majast rääkida, siis ma arvan, et maja ei peaks olema selline, mida peaks endale ilusaks/selgeks analüüsima. Sama on meie enda Vabadussambaga. Kas kole klaasist post või aumärk kõigile neile, kes Vabadusristi ei saanud, kuid seisid ühel või teisel moel Eesti vabaduse eest? Kui palju peab teadma tausta, et midagi ilusaks muutuks?

Tanel Jan jättis neljanda korruse kogemata viimaseks ja soovitas seda ka mul teha, et siis on kunstielamus neist kõige kuulsamatest maalidest suurem. Ma usaldasin tema soovitust. Tasus ära. Muidugi käisin ma muuseumi läbi liialt kiirustades. Poolteist tundi ei ole selles muuseumis absoluutselt mitte mingi aeg. Kui tahta ikkagi süveneda ja nautida ning uskuge mind – te tahate. Sellest ei piisa kui hüpata läbi vaid neljandalt korruselt, vaadata ära “Karje”, sest seda näeb ju niisamagi igal pool – t-särkidel, õhupallidel, kottidel. Mitte et see ei oleks fantastiline maal. On! On, fantastiline maal. Kuid Munch on ka nii palju enamat.

Minu enda lemmik on “Elutants”. Lihtne ja igaühele arusaadav, nii kõnekas ja mõtlemapanev. Millises faasis mina oma eluga olen? Noorus ja ootused, vanadus ja pettumused, tegemata jäänud asjad ja teod, kahetsused. Me Tanel Janiga vestlesime järgmisel päeval lennukit oodates (mhm, me sattusime ka samale lennule ja lisaks oli samal lennul ka üks meie sõber, keda me Eestis pea üldse ei näe, aina lubab külla tulla, aga ei jõua) sel teemal pikemalt. Mitte Edvard Munchi “Elutantsust”, vaid elu tantsust üldisemalt. Kes valib turvalise elu, kes teeb teoks oma unistused, kes on kade teiste unistuste peale, kes kuidas ja milliseks oma elu elab. Väga huvitavad vestlused.

“Haige laps” on minu teine lemmik. Mul on lemmikuid ka tema vähem tuntud maalide seas, aga see maal annab minu jaoks aimu, kust tema äng ja depressioon alguse sai. Pildil on kujutatud kunstniku õde ja see annab edasi väga selgelt tema isiklikku valu ja läbielamist. Seda on võimatu mitte näha. Jah, Munch on sünge ja melanhoolne ja täis valu. Võimalik, et ma olen samasugune, sest miski temas paelub mind. Võib olla on see oskus oma valu sellisel moel väljendada. Oskus väljendada oma ärevust. Et mitte olla tüürita laev. Omamoodi oskus elada valu ja ärevusega – «Niikaua kui ma mäletan, on mul alati olnud ärevus, mida väljendan kunstis. Ilma ärevuse ja vaimse haiguseta oleksin nagu tüürita laev.»

Mulle meeldib Edvard Munch. Punkt. Ma tahan sinna muuseumi juba tagasi. Turistina. Nii et mul on aega.

Ja teate kui kõht kunsti täis, siis isegi enam ei häiri maja. Sest vahet pole, milline vorm. Sisu on selles majas rohkem kui te oskate ette kujutada. Isegi kui ta tänu treppidele meenutab lennujaama või ostukeskust.