Ma pidin täna ärkama 3:30, mis loomulikult tähendas seda, et umbes 12 ajal läks mul uni ära ja ma vahtisin tund aega Ida toas lakke, kerisin peas igasugu mõtteid ja kui lõpuks magama jäin, nägin unes, et olin end mingitest tablettidest lukku tõmmanud ning emme pahadas minuga, et ma vähemalt pea ära peseks, et natukenegi viisakam välja näeksin. Nojah.

Kui ma siis seal öösel lakke vahtisin ja enda peale vihane olin, et ma ei maga, jõudsin ma mõelda, et kui selle nädala üle elan, siis see on juba saavutus omaette. Ma mõistan, et suurem osa inimestest naerab mu peale, aga mulle on see aja pealt igale poole jõudmine ja iga oma liigutuse planeerimine kuidagi nii kurnav olnud, et ma olen natuke nagu tühjaks pigistatud sidrun. Selline harjumatu rutiin ja olme. Kell 6:45 äratus, siis kiirustamine, et Ida 7:46 bussile jõuaks, sest kui ta ei jõua, siis ma satun ummikutesse ja ei jõua õiges ajaks tööle ja siis mul on süümekad kui pean varem ära minema, aga ma pean, sest ma ei taha, et Ida peale trenne küla vahel niisama jõlgub, nii kui nii ta jõlgub seal minu jaoks liiga palju, aga mul pole ka midagi teha, sest ma käin tööl. Kaks korda nädalas vean ma Idat Kaari Sillamaa kooli ning kuigi ma teen seda hea meelega, siis näiteks teisipäeviti kui ma edasi-tagasi sõidan 120 kilomeetrit ja koju alles poole üheksa ajal jõuame, olen ma väsinud. Ida on ka, aga tema lihtsalt ei ütle seda. Jumal tänatud, et ma neljapäeviti saan kodukontoris olla, sest muidu ma lihtsalt ei händliks ära seda toimetamist. Ma tean, tavaline argipäev, aga krt, ma ei ole ju väga palju niimoodi elanud, et kella pealt siia ja sinna. Pidin meile isegi päevaplaani tegema, sest ausalt, ei suuda meeles pidada, kus trennis Ida parasjagu on ja mis päeval ma pean talle midagi meelde tuletama.

Lisaks mu enda graafik. Täna ärgata 3:30, et jõuda Göteborgi kohtumisele, õhtul tagasi. Homme on mul emme ja õega teater kavas, väga hea tükk tundub olevat kirjelduse järgi, aga see algab kell seitse ja kestab neli tundi. Ma jõuan koju kell kaksteist. Okei, poleks midagi erilist, aga neljapäeval tahan ma olla Norras, et ehitusmessi külastada. See lennuk väljub 5:45, mis teeb äratuse ajaks 2:30-3:00 vahel. Ma selles mõttes ei kurda, selline reisimine on alati olnud osa minust ja mu tööst, mina ei ole üks nendest müügiinimestest, kes oskab telefoni teel midagi maha müüa, ma tahan inimestega näost näkku kohtuda, mul tekib nendega hoopis teine side, tavaliselt usalduslik. Koroona-aastad ja reisipiirangud on mulle keerulised olnud, nii mõnegi projekti lörri vedanud ja selles mõttes ma tõesti olen tänulik, et ma saan jälle inimestega päriselt kohtuda. See osa kõik meeldib mulle. Samas tunnen ma, et mul on tekkinud mingi motivatsioonikriis. Mida ma sellest saan, et olen magamata ja jooksen ühest riigist teise? Mida see annab mulle? Meile? Küll aga tean ma, mida see tähendab Idale. Näiteks kahte puudumist Kaari koolist, see ei ole väga mõistlik, sest neil on detsembris etendus ja laulud vajavad õppimist. Miks Marek siis ei vii ja too nendel päevadel? Te ju teate ise kui keeruline on meeste jaoks selline “see kell mine sinna, siis mine sinna, siis oota seal ja siis tee seda organiseerimine”? Täna peab Marek Dexteriga arstile minema, juba selle organiseerimine jooksutas ta errorisse. Maal elamise valud. Vahemaad on sellistes olukordades, kus on vaja edasii-tagasi sõita piisavalt pikad ja tüütud ning valel ajal tähendab ummikuid ja hilinemisi. Nii et Ida teatrikool jääb ära.

Et igav ei hakkaks, on Idal ka pühapäeval sünnipäev ja nagu laste puhul ikka tähendab see peo organiseerimist. Me oleme mitu aastat saanud pidu kodus teha, aga beebikoer Dexter on natuke liiga suur mõndade laste jaoks ning see tähendas koha otsimist. Mängutoad tahtsin ma välistada, sest mulle ei meeldi mängutoad, st ma võin seal vabalt teiste laste pidudel käia, aga oma üritusel tahaks lihtsalt juttu ajada täiskasvanutega. Mängutubades on see võimatu. Korraks käis meil peast läbi teha ööbimisega pidu, aga jooksime jälle ummikusse, et palju neid lapsi mahub ülesse korrusele ja jällegi…Dexter. Samuti kas Baymax, kes suurema osa ajast ikka on meie voodi all, elaks üle 15 lapse kisa. Küsisin siit ja sealt pakkumisi, üks koht isegi sobis, aga siis leidis Ida, et tema tahaks ikka nii, et kõik saaks voodis magada, mitte magamiskottides koos pörandal, kuid oleme nüüd ausad – kaheksa-aastase lapse peo eest ma ei maksa 300 eurot peoruumi eest, pluss ööbimine ja toit. Mu enda 40. juubel maksis sama palju. Lisame siia juurde ka veel sobiva kuupäeva otsimise. Pidin jälle tegema endale ülevaate, kus kellelgi parasjagu juba sünnipäev on. Ma ei liialda kui ütlen, et meil on Ida sõpradel sünnipäevad 22., 23., 24. ja 25.10. 23. 10 on neid lausa kaks. Ühe peab ta ära jätma, samuti 25.10 sünnipäeva, sest me saadame Ida Tartusse. Tal on vaheaeg, meil ei ole. Jah, küla noortekeskuses on tegevusi, aga teate, ma ei taha, et ta nagu kodutu kogu aeg kusagil jõlgub. Mida inimesed meist nii arvavad? Niigi peab ta 8-aastase kohta päris palju iseseisvalt tegutsema, sest meil lihtsalt ei ole aega. Ja see ei tähenda, et me ei tegeleks tema koolitükkide või kohustusliku kirjanduse lugemisega. Tegeleme ikka, aga ma pean silmas seda, et lihtsalt ei saa kogu aeg teda tuua-viia nagu tema tahaks/ühiskond võib olla eeldaks/ise süümekatest tunneme, et peaks. Hea on, et ma ühel päeval Paavlist halloweeni kostüümi talle just in case ostsin, sest loomulikult mahub reedesse ka kooli halloweenipidu. Ma jõuan neljapäeval kell 1 öösel koju ja lähen reedel tööle, millal ma seda kostüümi veel oleks ostnud… Kas ma seda mainisin, et Ida oli solvunud, et tema pidu 24. ei toimu? Et me kaklesime, sest mul oli nii kopp ees, et püüan kõikide muude asjade kõrval korraldada pidu, aga ikka midagi ei sobi? Ühesõnaga eile õhtul otsustasime siiski mängutoa kasuks, tegin valmis kutsed ja 29. see pidu ikkagi toimub. Marekil oli ilmselt õigus, et kas ma tõesti kogu selle kiirustamise keskel tahaksin endale veel ühe kohustuse kaela võtta, et öösel ka lapsi valvata. Tegelikult ei taha. Või noh, mul ei ole laste vastu midagi, aga ma olen niigi juba väsinud.

Ja siis ma mõtlen, et kõik vanemad jõuavad oma lastega kinos käia. Me pidime ka nädalavahetusel minema, aga ma lihtsalt valetasin Idale, et koroonapiirangud on. Ma tundsin, et tahan niisama omaaega ka, mitte kogu aeg olla pidevas lärmis ja actionist ümbritsetud. Et natukene oma süümekaid leevendada, siis mu loogika ja ajakalender ütleb, et pühapäeval enne/peale üht sünnipäeva pidu võiksime me ju kolmekesi veel kinno ka jõuda. Perega. Seda pereaega on vähe olnud. Kahe täiskasvanu omavahelisest ajast rääkimata. Aga võimalik, et me ei jõua, sest ma olen midagi kahe silma vahele jätnud. Ma ei imestaks.

Idale tahtsin ma sünnipäevaks seda lastekaamerat osta. Tundub selline lahe vidin, aga kuna Ida siin heitis ette, et me ei ole perega midagi teinud ja et tema ei ole lennukiga ammu käinud kusagil, siis hakkasin nüüd nö vabal hetkel hoopis lennupileteid vaatama. Mingi hetk oli jube palju hea hinnaga pileteid, võiks ju küll väikese city break’i teha. Berliini näiteks.

Seda ma tean, et olen ühele või teisele sõbrale lubanud, et aitan neid ühe või teise asjaga, kuid olen lihtsalt unustanud. Isegi ehk mitte unustanud, vaid mitte leidnud aega. Ma tunnen end nagu orav rattas, kes jookseb selles rattas, aga ilma motivatsiooni ja mõtteta, lihtsalt sellepärast, et nii peab. Isegi blogida ei viitsi, kuigi see on mu ainus hobi. Tekib jälle see tunne, et milleks? Mul oli kunagi ammu kokkulepe ühe veebiajakirjaga, et nad võivad mu blogist lugusid võtta enda tarbeks, selle keelasin ka ära, sest tundsin, et mulle ei anna see midagi. Tagant järgi kahetsen isegi seda lugu. Tundus küll, et noh hea mõte, et anda teistele lootust, et alati ei pea rasketel aegadel püssi nurka viskama, aga nüüd mõtlen, et milleks. Mis mul teistest? Kas teistel on midagi minust? Nagu aru saite, siis blogima tulin ma ka kell kuus hommikul vaid selleks, et viriseda ja vinguda. Aga kusagil pean ma end välja elama.

Niikuinii ma kodus olen kuri ja väsinud. Las ma siis olen natuke siin blogis ka kuri ja väsinud ja motivatsiooni ning sihita. Võib olla siis olen kodus natukene paremas tujus homme. Nii palju kui ma kodus olen. Hommikul tööle, siis teatrisse, magama ja uuesti lennujaama. Tai pohh kui see magamatus ära ei tasu. Siis ma küll annan alla.

Over and out. Sain end välja elada, aitäh, et ära kuulasite.