See on üks teistmoodi armastuslugu. Võib olla on selle loo peategelased päriselt olemas. Võib olla on nad välja mõeldud. Võib olla tunned sinagi end selles loos ära. Võib olla mitte. Kas see lugu on päris? Mõnikord kui ma sellele loole tagasi mõtlen, siis taban end mõttelt, kas see kõik oli üldsegi päris. Võib olla ma olengi selle ise välja mõelnud, sest meie armastus oli hoopis teistsugune kui see, mis mulle nüüd ajakirjade klantspiltidelt, poeakendelt, televiisorist vastu vaatab. See idülliline pereelu ja kokkuhoidmine, armastus suure algustähega. Milline oli meie armastus? Võib olla oli meie armastus kõrvaltvaatajatele samasugune, paljudele tuli see šokina kui ma ühel päeval enam ei jaksanud ja oma asjad pakkisin, lihtsalt lahkusin kaks kätt taskus, kuigi olime just valmis saanud oma esimese päris kodu.

Vaid mu pere teadis kui palju unetuid öid ma veetsin teda koju oodates. Aga ta ei tulnud. Tal oli tähtsamat teha. Ta pidi mitmeid päevi järjest pidutsema oma töötajatega, ta pidi teiste naistega hotellis olema või kusagil kokaiini ninna tõmbama unustades kõik töö ja kohustused. Kui mitu korda ma teda otsimas käisin ja iga kord üllatusin, aga mitte positiivselt. Kui mitu korda ma kutsusin appi pere või sõbrad, kes viimasel minutil meid välja aitaks, sest kokku oli lepitud suur catering või vastuvõtt, aga teda lihtsalt ei tulnud. Kogu tema hotelliketi juhtimine oli mingil hetkel minu õlgadel. Ma olin noor, käisin ülikoolis esimesel kursusel, jätsingi kooli pooleli, sest kui mind ei oleks tema jaoks olemas olnud, kui ma ei oleks teda päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse aidanud, siis oleks kogu tema äriimpeerium kokku kukkunud. Ta oleks selle maha pidutsenud ja ei säraks nendel klantspiltidel ega räägiks, kuidas ta kõik on ise saavutanud. Ma ei ole kibestunud ega kurb, mul on hea meel, et mul oli julgust sellelt rattalt maha astuda, jätta kõik selja taha ja alustada uuesti, küll aga pean ma tunnistama, et olen pettunud. Ta tänab igal pool kõiki teisi, ka endisi pruute ja nende vanemaid, abi ja toetuse eest, kuid minu panuse ja olemasolu on ta justkui oma mälust kustutanud. See teeb mõnikord haiget. Ma olen kindel, et selle põhjuseks on tema haiget saanud ego. Tema juurest ei kõnnita niisama minema. Võib olla oleksime me veel tagasi kokku saanud, kui ta ei oleks mulle öelnud kuldset lauset – “küll sa tagasi tuled, kui sul raha otsa saab”. See lause pani mind tegutsema ja edasi liikuma.