See teemadejada mu peas ja sõpradega arutelus sai vist alguse Jaanika raamatu “Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks” raamatust. Ma ostsin selle täiesti vabatahtlikult oma raha eest ja suuri ootusi sellele raamatule ei pannud, sest pean ausalt tunnistama, et kuigi ma jälgin Jaanika blogi ja teda omal moel ka fännan, siis tema kirjastiili austajate hulka ma ei kuulu ja nii ma ka raamatust suurt ette ei arvanud. Võtsin selle kätte kui Dexterit juuksurist ootasin ja olin positiivselt üllatunud, et see meeldis mulle, pakkus tol hetkel lihtsat lugemist ja meelelahutust, mida vaja oli. Oli olnud raske päev ja ma ei viitsinud kuulata ei “Vikerraadiot” ega isegi blogida, mõtteid ka nagu polnud peas. Jah, kohati pani raamat mind silmi pööritama, et no issand kui lihtne elu ja keskpärane ja klišeesid täis, aga siis tuli meelde, et raamatus kirjutas tol hetkel 18-19aastane, aga mina olen 40-aastane. Meie arusaamad suhetest ja armastusest ongi erinevad, 18aastane mina oli totaalne lammas (ausalt, ilustamata!). Järgmisel päeval lugesin ma raamatut edasi ning eks oli teine päev, enam ma nii positiivne ei olnud. Ometigi ütlesin ma samal õhtul külla tulnud õele, et ausalt kahetised tunded, et on nagu nii halb, et on omamoodi hea, kuid kui küsida, kas siis pigem meeldis või mitte, siis pean ütlema, et meeldis ja võimalik, et just ka sellepärast, et inimesel oli unistus ja tegi ära. Kõik. Suva, mida teised arvavad.
Lugemise väljakutse grupis läks selle raamatu kohta vaidluseks. Osad justkui kaitsesid Jaanikat, osad ütlesid, et no pekki küll, kõik ei peaks kaante vahele jõudma, osadele tundus, et kriitika on surnud, osad leidsid, et alati ei pea midagi sarkastilist arvama. Just eile kuulasin mingit saadet muusikakriitikute kohta, kus tuli jutuks, et inimesed ei julge enam ausalt muusikat kritiseerida, sest kõik solvuvad. Ma olen sellega kohati nõus, sest kohe kui arvustad, siis lendab keegi peale, et miks sa midagi sellist ütled, et kas sa siis ei tea, et kui midagi head ei ole öelda, siis ära ütle. Mina jään seisukohale, et kui keegi tahab ise raamatut avaldada, siis tal on selleks õigus, kui on inimesi, kes seda ka toetavad, siis selline ongi elu ja ei saa öelda, et palun palun ärge kirjutage mingit tüüpi raamatuid, sest muidu kaob tõelise kirjanduse mõtte ära. Ei kao. Ja arvamused jäävad alati erinevaks. Tõstke käsi, kellele meeldib “Kuristik rukkis”? Ma usun, et palju käsi ei tõusnud. Mul aga on see üks lemmikraamatuid. Kas see raamat oleks pidanud mitte ilmavalgust nägema? Teatud kirjastuste raamatud on mu jaoks nii kehvad, et ei kavatse neid peale selle ühe, mille läbi lugesin, mitte kunagi lugeda. Ometi saadab neid menu. Hallidest varjunditest tehti lausa film, isegi mitu filmi. Mis on veel halvemad kui raamatud, aga inimesed loevad ja vaatavad. Kiidavad ka. Seega mu seisukoht on, et vahet pole, mis tüüpi see kirjandus on, las olla – kõigile midagi. Ma ei pea end üliintelligentseks, aga ei pea ka lolliks, kuid mul on kohati tunne, et inimesed tahavad nii diibid olla, et alati on vaja kommenteerida midagi, mis pole nö kõrgem kunst. Ega ma ise ka ei ole patust prii, aga mulle kohati nii käib närvidele, et mõned intelligentsed inimesed kohe peavad kõike natuke lihtsamat naeruvääristama. Ma ei tea, mulle tundub see kuidagi…vale? kibestunud? kurb? Ma pole ammmmmmu Ibsenit tsiteerinud, kuid teate ju küll, mida ma arvan eluvalest ja selle vajalikkusest? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! ” Kas see ei ole mitte geniaalne mõte? Kõik ei pea olema ühtviisi diibid ja intelligentsed, aga kõigil on õigus OMA õnnele.
Mis iganes neid õnnelikuks teeb. On see raamatukese väljaandmine, “Rannamaja” kuulsus, abielu, karvased kostüümid. Mind ei huvita. Ja see ei tähenda, et ma ei pööritaks silmi või ei klatšiks sõbrannadega. Muidugi pööritan ja muidugi klatšin, ma ei ole bigger person, ma olen lihtne inimene oma murede ja rõõmudega. Mõned ajad käivad mulle nii närvidele, et kirjutan need siia blogisse välja ja siis läheme sõbrannadega vaidlema, et kuule, kuidas selline asi saab närvidele käia ning miks sa seda kirjutasid üldse. Ja mina jälle mõtlen mõne neid ärritava teema peale, et miks ja kuidas. Siis me kraakleme natukene, nemad nimetavad mind drama queeniks ja me läheme edasi teiste teemadega, kuni jälle jõuame kuhugi teemani, kus üht või teist osapoolt ärritab miski, mida teised tähelegi ei pane. Meist ühte ärritavad näiteks kirjavead, ma ei märka neid üldse. Mind jällegi häirib kui mulle satub ette pilt, kus inimesed ei suuda õhtusöögiks särki selga panna. Nendel on p…ui. Me oleme aru saanud, et meid ärritavad erinevad asjad, meile meeldivad erinevad asjad, me ei ole küll otseselt nii seda defineerinud, aga eks meil kõigil on oma eluvale, millest me kinni hoiame. Võib olla just sellepärast, et mitte olla keskpärased?
Aga mis on keskpärasus ja miks see on halb? Sõltub ka kellega vaadata ja võrrelda. Pane mind kõrvuti Sõõrumaaga või presidendi või Nobeli rahupreemia laureaadiga ning ma olen rohkem kui keskpärane. Olen loonud enda ümber oma eluvale, mis mulle tagab minu õnne. Kui panna mind kõrvuti inimestega, kelle päevad mööduvad vaid peegli ees keerutades ja/või kõike kommenteerides, siis on nemad minuga võrreldes (minu arvates) keskpärased. Neil on ilmselt oma eluvale, mis paneb neid nii õnnelikuna tundma. Nemad ei arva, et on minust keskpärasemad. Kunagi ütles üks mu tuttav, et keskpärasus tapab, et ta on pigem kõike muud kui keskpärane. Tookord olin ma nõus, sest mul vist olid mingid ambitsioonid, mis ma arvasin, et teevad minust tähtsama ja olulisema inimese. Täna ma nii ei arva. Mõnikord on mu ainus ambitsioon osta uued aialilled. 20 aastat tagasi oleks selline õnn mu jaoks olnud “tappev keskpärasus”, täna on selle nimi “õnnelik elu”. Ja kui ma arvan, et midagi nö tapab, siis on see hoopis asjadesse liigne süvenemine, liigne tõsidus, soov olla tark ja seda näidata, keskendumine sellele, mis on valesti, mida saab kommenteerida ja kritiseerida, ses mõttes, et mis see meile annab kui me analüüsime kui kohutav saade on “Poissmeeste pidu”. Keegi on nõus sinna minema, keegi on nõus seda vaatama (ma vaatasin ka!) ja ongi keskpärased inimesed, kes on õnnelikud, et saavad feimi ja tasuta alkoholi. Ei pea selliseid saateid kohe ära keelama, sest keegi teeb end vabatahtlikult teiste meelelahutuseks lolliks. Aga ei ole ka mõtet öelda, et võeh, ma selliseid saateid küll ei vaata, ma vaatan vaid Fred Jüssi dokkfilme ja “Esimest stuudiot”. Ma isegi püüdsin laupäeval hallide varjundite filmi vaadata, sest tahtsin lihtsat meelelahutust (feilisin siiski ja üle poole ei suutnud).
Kas siis kriitika ongi surnud? Et tuleb kõiki kiita, kes midagi sellist teevad, mida me ei pea saavutuseks või peame lausa pigem nii halvaks, et seda ei oleks pidanud sündima, aga nende jaoks on see unistuse täitumine. Või kui meile tõesti midagi ei meeldi, kas siis ei tohigi öelda, sest vastasel juhul keegi solvub? Minu arvates tohib. Minu arvates on ka vaja igasugu kunsti ja igasugu tagasisidet, kiitust ja kriitikat. Siis sünnivadki kunstiteosed ja šedöövrid. Kui maailm oleks täis vaid head kunsti, siis jääks lõpuks kõik keskpäraseks, sest poleks millegagi võrrelda, millegagi mõõta, midagi ei paistaks silma.
Alustasin seda postitust Jaanika raamatu unistuse kaitsmisega, aga lõpetan siis ka kriitikaga. Jaanika, viska see värviline mantel ära!