See teemadejada mu peas ja sõpradega arutelus sai vist alguse Jaanika raamatu “Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks” raamatust. Ma ostsin selle täiesti vabatahtlikult oma raha eest ja suuri ootusi sellele raamatule ei pannud, sest pean ausalt tunnistama, et kuigi ma jälgin Jaanika blogi ja teda omal moel ka fännan, siis tema kirjastiili austajate hulka ma ei kuulu ja nii ma ka raamatust suurt ette ei arvanud. Võtsin selle kätte kui Dexterit juuksurist ootasin ja olin positiivselt üllatunud, et see meeldis mulle, pakkus tol hetkel lihtsat lugemist ja meelelahutust, mida vaja oli. Oli olnud raske päev ja ma ei viitsinud kuulata ei “Vikerraadiot” ega isegi blogida, mõtteid ka nagu polnud peas. Jah, kohati pani raamat mind silmi pööritama, et no issand kui lihtne elu ja keskpärane ja klišeesid täis, aga siis tuli meelde, et raamatus kirjutas tol hetkel 18-19aastane, aga mina olen 40-aastane. Meie arusaamad suhetest ja armastusest ongi erinevad, 18aastane mina oli totaalne lammas (ausalt, ilustamata!). Järgmisel päeval lugesin ma raamatut edasi ning eks oli teine päev, enam ma nii positiivne ei olnud. Ometigi ütlesin ma samal õhtul külla tulnud õele, et ausalt kahetised tunded, et on nagu nii halb, et on omamoodi hea, kuid kui küsida, kas siis pigem meeldis või mitte, siis pean ütlema, et meeldis ja võimalik, et just ka sellepärast, et inimesel oli unistus ja tegi ära. Kõik. Suva, mida teised arvavad.
Lugemise väljakutse grupis läks selle raamatu kohta vaidluseks. Osad justkui kaitsesid Jaanikat, osad ütlesid, et no pekki küll, kõik ei peaks kaante vahele jõudma, osadele tundus, et kriitika on surnud, osad leidsid, et alati ei pea midagi sarkastilist arvama. Just eile kuulasin mingit saadet muusikakriitikute kohta, kus tuli jutuks, et inimesed ei julge enam ausalt muusikat kritiseerida, sest kõik solvuvad. Ma olen sellega kohati nõus, sest kohe kui arvustad, siis lendab keegi peale, et miks sa midagi sellist ütled, et kas sa siis ei tea, et kui midagi head ei ole öelda, siis ära ütle. Mina jään seisukohale, et kui keegi tahab ise raamatut avaldada, siis tal on selleks õigus, kui on inimesi, kes seda ka toetavad, siis selline ongi elu ja ei saa öelda, et palun palun ärge kirjutage mingit tüüpi raamatuid, sest muidu kaob tõelise kirjanduse mõtte ära. Ei kao. Ja arvamused jäävad alati erinevaks. Tõstke käsi, kellele meeldib “Kuristik rukkis”? Ma usun, et palju käsi ei tõusnud. Mul aga on see üks lemmikraamatuid. Kas see raamat oleks pidanud mitte ilmavalgust nägema? Teatud kirjastuste raamatud on mu jaoks nii kehvad, et ei kavatse neid peale selle ühe, mille läbi lugesin, mitte kunagi lugeda. Ometi saadab neid menu. Hallidest varjunditest tehti lausa film, isegi mitu filmi. Mis on veel halvemad kui raamatud, aga inimesed loevad ja vaatavad. Kiidavad ka. Seega mu seisukoht on, et vahet pole, mis tüüpi see kirjandus on, las olla – kõigile midagi. Ma ei pea end üliintelligentseks, aga ei pea ka lolliks, kuid mul on kohati tunne, et inimesed tahavad nii diibid olla, et alati on vaja kommenteerida midagi, mis pole nö kõrgem kunst. Ega ma ise ka ei ole patust prii, aga mulle kohati nii käib närvidele, et mõned intelligentsed inimesed kohe peavad kõike natuke lihtsamat naeruvääristama. Ma ei tea, mulle tundub see kuidagi…vale? kibestunud? kurb? Ma pole ammmmmmu Ibsenit tsiteerinud, kuid teate ju küll, mida ma arvan eluvalest ja selle vajalikkusest? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! ” Kas see ei ole mitte geniaalne mõte? Kõik ei pea olema ühtviisi diibid ja intelligentsed, aga kõigil on õigus OMA õnnele.
Mis iganes neid õnnelikuks teeb. On see raamatukese väljaandmine, “Rannamaja” kuulsus, abielu, karvased kostüümid. Mind ei huvita. Ja see ei tähenda, et ma ei pööritaks silmi või ei klatšiks sõbrannadega. Muidugi pööritan ja muidugi klatšin, ma ei ole bigger person, ma olen lihtne inimene oma murede ja rõõmudega. Mõned ajad käivad mulle nii närvidele, et kirjutan need siia blogisse välja ja siis läheme sõbrannadega vaidlema, et kuule, kuidas selline asi saab närvidele käia ning miks sa seda kirjutasid üldse. Ja mina jälle mõtlen mõne neid ärritava teema peale, et miks ja kuidas. Siis me kraakleme natukene, nemad nimetavad mind drama queeniks ja me läheme edasi teiste teemadega, kuni jälle jõuame kuhugi teemani, kus üht või teist osapoolt ärritab miski, mida teised tähelegi ei pane. Meist ühte ärritavad näiteks kirjavead, ma ei märka neid üldse. Mind jällegi häirib kui mulle satub ette pilt, kus inimesed ei suuda õhtusöögiks särki selga panna. Nendel on p…ui. Me oleme aru saanud, et meid ärritavad erinevad asjad, meile meeldivad erinevad asjad, me ei ole küll otseselt nii seda defineerinud, aga eks meil kõigil on oma eluvale, millest me kinni hoiame. Võib olla just sellepärast, et mitte olla keskpärased?
Aga mis on keskpärasus ja miks see on halb? Sõltub ka kellega vaadata ja võrrelda. Pane mind kõrvuti Sõõrumaaga või presidendi või Nobeli rahupreemia laureaadiga ning ma olen rohkem kui keskpärane. Olen loonud enda ümber oma eluvale, mis mulle tagab minu õnne. Kui panna mind kõrvuti inimestega, kelle päevad mööduvad vaid peegli ees keerutades ja/või kõike kommenteerides, siis on nemad minuga võrreldes (minu arvates) keskpärased. Neil on ilmselt oma eluvale, mis paneb neid nii õnnelikuna tundma. Nemad ei arva, et on minust keskpärasemad. Kunagi ütles üks mu tuttav, et keskpärasus tapab, et ta on pigem kõike muud kui keskpärane. Tookord olin ma nõus, sest mul vist olid mingid ambitsioonid, mis ma arvasin, et teevad minust tähtsama ja olulisema inimese. Täna ma nii ei arva. Mõnikord on mu ainus ambitsioon osta uued aialilled. 20 aastat tagasi oleks selline õnn mu jaoks olnud “tappev keskpärasus”, täna on selle nimi “õnnelik elu”. Ja kui ma arvan, et midagi nö tapab, siis on see hoopis asjadesse liigne süvenemine, liigne tõsidus, soov olla tark ja seda näidata, keskendumine sellele, mis on valesti, mida saab kommenteerida ja kritiseerida, ses mõttes, et mis see meile annab kui me analüüsime kui kohutav saade on “Poissmeeste pidu”. Keegi on nõus sinna minema, keegi on nõus seda vaatama (ma vaatasin ka!) ja ongi keskpärased inimesed, kes on õnnelikud, et saavad feimi ja tasuta alkoholi. Ei pea selliseid saateid kohe ära keelama, sest keegi teeb end vabatahtlikult teiste meelelahutuseks lolliks. Aga ei ole ka mõtet öelda, et võeh, ma selliseid saateid küll ei vaata, ma vaatan vaid Fred Jüssi dokkfilme ja “Esimest stuudiot”. Ma isegi püüdsin laupäeval hallide varjundite filmi vaadata, sest tahtsin lihtsat meelelahutust (feilisin siiski ja üle poole ei suutnud).
Kas siis kriitika ongi surnud? Et tuleb kõiki kiita, kes midagi sellist teevad, mida me ei pea saavutuseks või peame lausa pigem nii halvaks, et seda ei oleks pidanud sündima, aga nende jaoks on see unistuse täitumine. Või kui meile tõesti midagi ei meeldi, kas siis ei tohigi öelda, sest vastasel juhul keegi solvub? Minu arvates tohib. Minu arvates on ka vaja igasugu kunsti ja igasugu tagasisidet, kiitust ja kriitikat. Siis sünnivadki kunstiteosed ja šedöövrid. Kui maailm oleks täis vaid head kunsti, siis jääks lõpuks kõik keskpäraseks, sest poleks millegagi võrrelda, millegagi mõõta, midagi ei paistaks silma.
Alustasin seda postitust Jaanika raamatu unistuse kaitsmisega, aga lõpetan siis ka kriitikaga. Jaanika, viska see värviline mantel ära!
Mina nüüd küll kritiseerin. Ma laenasin kunagi sõbrannalt Hallide varjundite sarja esimest raamatut. Esimese 30. lehekülje järel panin ma selle käest ära ja ütlesin, et kui see oleks minu isiklik raamat, oleks see esimene raamat, mille ma oma elus põlema paneks. Isegi Videviku saaga oli paremini kirjutatud ja loetavam. Ja üks minu parim sõbranna, cum laude majandusmagister, ütles, et need on tema meelest suurepärased. Mina arvan, et ta aju oli majandusteooriast ära küpsetatud, kui ta selle järelduse tegi.
Kui ma suureks kasvan, loen “Kuristik rukkis” ka läbi. Kui seda keskkoolis lugema pidi, alustasin ja siis ütlesin kirjanduseõpetajale, et unustagu palun ära. Äkki nüüd olen suurena tublim.
“Kuristik rukkis” on mu meelest vaimustav ja soovitan küll seda lugeda. Nii nagu me juba rääkisime ka, et vana raamat, aga sobib ka tänapäeva, es mõttes, et ei ole vanaaegne ega igav, ja väga hästi kirjutatud. Peangi ise ka uuesti lugema. Paljut ei mäleta enam.
Mulle ka “Kuristik rukkis” meeldib, lemmikuks just ei pea, aga halb ka ei olnud.
Mis puutub kriitikasse, siis see on minu meelest okei. Küll aga olen ma märganud üht huvitavat tendentsi – ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, sõltub ilmselt olukorrast. Väga tihti need kõige paremad kirjutajad ei avalda ise midagi ja mitte sellepärast, et nad ei oskaks, vaid nad ei julge. Nagu su õdegi ütles – maailm on šaakaleid täis ja mõne ilmselt viiks negatiivne arvustus nii rivist välja, et ta viskaks pastaka igaveseks nurka. Mina seevastu aga kirjutan edasi ja artiklite arv aina tõuseb. Ja ma ei pea ennast parimaks, kaugel sellest, areneda on nii palju, aga see on elu. Sama ka raamatuga – ma olen raudpolt kindel, et minu sulest ilmub kunagi veel midagi (siis enam mitte küll Hooandja abil), ilmselt mitte niipea, aga kunagi kindlasti. Miks? Sest ma ei karda kriitikat, seda tuleb nagunii. Ma ilmselt ei saa parimaks kirjutajaks, aga see pole ka mu eesmärk kunagi olnud. Et jah – sa võid olla oma peas tegija, aga kui see jääbki ainult ideeks, siis pole sellest ka nagu suurt kasu 🙂 Pigem las need šaakalid siis söövad mind, aga mind ei jää kunagi kummitama lause, et aga, mis siis, kui ma oleksin nii teinud…
Ja mantlit ma minema ei viska, sest mulle see meeldib 🙂
Hea suhtumine, nii peabki olema. Ma ise olen suuresti sama, samas mingi kriitika ikka läheb hinge või solvab, sõltub vist teemast.
No ja mantli suhtes eks ma samasugune. Öeldagu, et liputaja-mantel mu viimane lemmik, ikka käin🤷♀️
Sa oled ikak väga vinge!
Tohoh! No aga tänan😊
ai, see konkreetne kiitus oli tegelt Jaanikale mõeldud, aga sina oled muidugi ka, muidu ma siin ju ei loeks :-).
Hahhhaaaa, no sellise juhul saan aru rohkem, tundub loogilisem, muidu jäin môtlema, et what, why, miks just hetkel😂
Aga no oma väljapressitud kiituse vôtan ka vastu😜
Ja seda tahtsin ka lisada, et eks harjutamine muudabki ju aja jooksul paremaks. Seda igas valdkonnas 🙂
Mina pean “Fifty shades’i” kaitseks välja astuma. Mitte selle eestikeelse, sest…pask. Aga originaali. Sattus kunagi esimene osa mulle Austraalias igavledes kätte. Ei oleks kunagi arvanud, et loen seda raamatut. Ja ma lihtsalt neelasin esimese…teise…kolmanda. VÄGA HÄSTI ja haaravalt kirjutatud inglise keeles. Ja ma ikkagi võin end austet keskkooli humanitaarklassi lõpetanuks lugeda, kui see midagi loeb täiskasvanute maailmas 😀 Ei jätnud Tammsaare maastikukirjeldusi vahele, ei jätnud ka varjundite seksistseene!
Kuigi ma arvan et varjundites pole ka väga sisu, siis seda olen varem ka kuulnud, et originaal hästi kirjutatud. Siiski see roosiga tantsiv sisemine jumalanna – see ikka igas keeles halb😂
Ma ei tea, ma hakkasin ka kunagi inglise keeles lugema, aga mumeelest oli inglises ka halb. Ja noh, ma julgen tagasihoidlikult arvata, et ma kõige viletsam selles keeles ei ole.
Väga kena pilt sinust. Väga stiilne.
Aitäh!
Vot ühest ma ei saa aru. Miks peab keegi oma mantli ära viskama või keegi teine oma kulmujoont muutma. Alati on keegi, kellele ei meeldi uus mantel või uus kulmujoon, aga inimene ise on ju see, kellele peaks ta riietus ja meik meeldima? Mulle tunduvad sellised kommentaarid üliväga üle võlli ja kohatud, sest no jumal küll, kelle see asi on! Jah, mind ärritab väga, kui keegi teeb seksikaid fotosid kommunismiohvrite memoriaalil, aga lihtsalt tänaval kandku või vööd seeliku pähe, mis see minu asi on. Või kellegi teise.
Jumala eest, see oli ju nali. Mõte oli ju selles, et justkui kriitika on surnud ja kuna ma arvan, et kriitika ei tohi surra, siis viskasingi lõppu nalja. Kohatu või mitte, eks see on maitse asi. Sama nagu see mantel. Minu arvates on see kohutavalt kole. Kas seda peab välja ütlema, ilmselt mitte, aga näed ütlesin. Ja jah, ennetan vastust, aga kui sulle keegi nii ütleks, et viska mõni oma lemmik minema. On kordi öeldud ja sellest ei juhtu midagi, et kellelegi ei meeldi. Kuigi mõnikord ON kriitika asjakohane olnud ja olen ise ka hakanud vaatama, et võib olla polnud parim valik.
Ma esiteks ei saanud aru, et see on nali, ja mu kommentaar käis rohkem selle kohta, et seda mantlit on kritiseeritud mitmel pool ning pikemat aega. Oleks see olnud üks lause üks kord siin blogis, ei paneks ma ilmselt tähelegi. Lihtsalt ammu juba mõtlen, sind silmas pidamata, kust võtavad inimesed selle õiguse arvata, et keegi teine peab välja nägema nii nagu neile meeldib. Ja kelle järgi siis riietuda, sest alati on ju keegi, kellele ei meeldi. Mu enda kulme kommenteeris just äsja üks vanem kolleeg, et miks ma üldise moevooluga kaasa olen läinud. Ju ma siis tahan, mõtlesin isekeski, jättes talle vastamata. Minu kulmud, minu näos, värvin või süsimustaks monokulmuks.
Noh eks sellega on nii ja naa, ma arvan, et mingil määral kõik arutavad vähemal või rohkemal määral teiste välimuse üle, muidugi pole seda vaja, aga no eks me ikka vaatame ja arvustame kasvõi oma peas salaja.
Aga selle kulmu kommentaariga meenub mulle üks personalijuht, kes mu sõbrannale ütles, et oota ma laenan sulle oma ripsmetušši, et kuidas sa niimoodi meikimata töövestlusele tulid:D
Jaa, oma peas, oma seltskonnas, aga avalikult öelda, kui ei ole küsitud, et miski näeb õudne välja, ei sobi, tuleb muuta. Ma ei tea… Pole minu maitse ja ma olen üsna kindel, et ka siinse seltskonna oma mitte. Pean silmas peamiselt perekooli keskkonda, kus neid ettekirjutusi tehakse. Mida ma lihtsalt loen ja imestan ja ei saa aru. Vahel ma mõtlen, et see on hea, sest kui ma saaksin aru, oleksin ise ilmselt samasugune, aga seda ma ei taha.
Perekool on klass omaette. Ma mõnikord mõtlen hirmuga, et need on inimesed meie keskelt, võib olla ka meie tuttavad (olen ise kaks korda mind kommenteeriva inimese ära tundnud ja see on väga ebameeldiv tunne), aga et miks nad seda teevad. See justkui nimelt soov proovida haiget teha. Mida see annab?
Ma korra mõtlesin ka selle mantli ära viskamise kommentaarile, aga jäin seisukohale, et see oli ülevõlliirooniaga öeldud. Ja nagu näha, pareeris Jaanika selle meisterlikult. Ta meeldib mulle üha rohkem. Julge ja tegutseja persoonina. Muidu päriselus olen seisukohal, et minu asi pole avaldada arvamust teise riietuse, välimuse, korterisisustuse, mehe, lapse ja vanemate kohta. Kui just OTSE pole küsitud.
Oligi ülevõlliiroonia ja mulle meeldib ka sellistes kohtades Jaanika suhtumine. Rohkem sellist elutervet pohhuismi!