Aegajalt jääb mulle siit ja sealt silma, et blogijad selle klassikalises mõttes on iganenud nähtus ja väljasurev kunst/”kunst”, sest keegi ei viitsi enam lugeda ja kõik otsivad meelelahutust teistelt platvormidelt. Eks ta nii on tõesti, et need, kes tahavad suunda mudida, on leidnud muud väljundid ja vaid dinosaurused ajavad oma asja pikki postitusi kirjutades ehk tõdesin endale eile, et minu “best before” on ilmselt ka möödas.
Kindlasti on mul grupp lojaalseid lugejaid ja nendest osad tuletavad mulle meelde, et kaua kallid lugejad peavad uut postitust ootama, kui ma ei ole pikalt kirjutanud, aga ma arvan, et nad on samasugused dinosaurused nagu mina. Loodan, et ma ei solvanud kedagi ja sorry kui seda tegin, see polnud üldse nii mõeldud. Näiteks eile sain ma üle saja aasta kokku oma sõbranna Klaudiaga, kes on 30 ja muuseas küsis ta, et kas 40aastaselt ka inimesed ikka seksivad. Oma vastuse jätan ma enda teada, aga samuti vabandas ta ette ja taha, et ega ma jumala eest ei solvunud. Ei, mina ei solvunud ja loodan, et teie ka mitte, et teid dinosaurusteks kutsun. Mul on väga hea meel, et minusugusel dinosaurusel on veel oma nö kari dinosauruseid, kes ei oota minult IG laive ja jumal hoidku, TikTok tantse.
Aga veel vestlusest Klaudiaga. Ta ei ole IG-s enam pikalt aktiivne olnud ja ilmselgelt ta minu eestikeelset blogi ei jälgi, seega tuli talt meie arutelu käigus küsimus, et kas ma enam ei tahagi influencer olla. Esiteks peame me oleme ausad, et influencer ei ole ma kunagi olnud. See et ma panen teid mõnda toodet tarbima enda järgi, on ainult armas, kuid influencer on minu mõistes ikka midagi muud. Ma ei ole ka kellegi esimene valik reklaamikanaliks, nii et mis influencer, eksju. Kõik matid ja kupud ja muu sarnane nodi noh. “Aga blogid ikka?” küsis ta. Muidugi vastasin ma jaatavalt, sest tol hetkel mõtlesin, et “omg, ma olen üle kahe aasta uuesti Norras ja külastan kliente ning mul on nii palju kirjutada”, kuid järgmisel hetkel mõtlesin ma, et hmmm, aga milleks seda kellelegi vaja on, mida annab inimestele teadmine, et ma ärkan kell kaks öösel, sõidan kolme päevaga ca 1000 kilomeetrit, jõuan koju öösel kell kümme, olen surmväsinud, aga nii õnnelik, et jälle “tilbake” olen. Heiheihei, te ei pea vastama, see oli selline “ise küsin ja ise vastan ja ikka kirjutan”-tüüpi küsimus, nii et päriselt vabandust. Ma ikka kirjutan. Kuid tulles tagasi algusesse ja teema püstituse juurde, siis kirjutan palju vähem, sest ka mina arvan, et blogid (kui need just ei ole juba mingist ajast megapopid või ei paku midagi uut ja huvitavat) surevad ajapikku välja ja dinosaurused kirjutavad vaid endale. Või kas surevad? Raamatud on ju jätkuvalt olemas ja popid?
Hea küll. On kuidas on, lihtsalt kohati on huvitav jälgida, kuidas asjad ümberringi muutuvad ja arenevad, aga ise oled selline…vanamoodne, noh. A lähme siis Norrasse? Järgmises postituses. Täna olen ma juba liiga väsinud. Veab teil. Ei tule mammutpikkust heietust.
