Nagu te ilmselt aru olete saanud, siis Skype läks Hugo ja Orkuti juurde. Siiani on kurb ja tühi, isegi Dexter käib jätkuvalt kassimajas otsimas ja on segaduses, et seal tühjus on, aga meil ei jäänud muud üle kui ta üle lillesilla saata ja nii ta minu süles magama jäigi. Omamoodi ju armas, et kõik meie kolm lemmiklooma pea üheaegselt lahkusid, aga teiselt poolt oli see veel ekstra raske kõigile järjest head aega öelda.

Me olime seekord kindlad, et uut looma kohe asemele ei võta. Eriti kuna minu soov oli siiski võtta varjupaigast kiisu ja mul üks vale otsus juba on eelmisest aastast hinge peal, ma ei tahtnud sama viga teha. Ja kas Dexter üldse harjuks uue kassiga, st laseks tal rahulikult sisse elada ja kohaneda? Tundes tema iseloomu, siis olime me jõudnud otsusele, et õigem on mingil hetkel võtta kassipoeg, et see kasvaks kohe koeraga koos üles ja ei oleks juba välja kujunenud isiksus või ühel või teisel moel traumatiseeritud. Läks aga nii, et mulle jäi Facebookis ette MTÜ Pets Help kuulutus, et neli kodukassi otsivad kodu, sest neile siiani süüa andnud vanaproua enam oma koju tagasi ei lähe haiguse tõttu. Tegelikult oli mulle enne nende nelja kassi kuulutust jäänud silma üks krapsakas kassipreili Pesaleidjast ja pidimegi Idaga sinna külla minema, aga läks nii, et see nelja kassi kuulutus kuidagi kõnetas mind, et kirjutasin neile, et oleme valmis ühele neist kodu pakkuma. Leppisime kokku, et Dexteri pärast pakume alguses hoiukodu, sest no tõesti – uuesti ei tahtnud viga teha ja looma nö solgutada. Kui te arvate, et mul Lumi pärast ei ole jätkuvalt halb tunne, siis te eksite. Ma olen nii palju mõelnud sellele ja vastik tunne on enda pärast. Samas ma tõesti tahtsin parimat, läks aga nii nagu ikka. Seega seekord tahtsin ma ettevaatlikum ja targem olla.

Esimesed päevad elas Baymax Ida toas voodi all, eriti peale seda kui ta esimesel öösel kohe Dexteriga alumisel korrusel kohtus ja see ta ära ehmatas. Vaikselt hakkas ta välja tulema õhtuti ja paari päeva pärast juba ka päeval. Nurrub ja nõuab pai, isegi voodisse on paar korda kaissu tulnud. Küll hetkeks, aga ikkagi. Ta on jätkuvalt arg ja ettevaatlik, kuid kuidagi nii oma kohe algusest peale. Marek ütles esimesel päeval juba, et no kuidas me ta tagasi anname kui ta juba on meil siin süles nurrunud ja meid karvaseks teinud – valgekarvaline kass ja mustad riided ei ole just parim kombo. Aga see selleks, las olla. Igatahes otsustasime me üksmeelel, et Baymax jääb meie perre. Ta on lihtsalt nii armas suur mõmmik. Vaadake seda käppa! Ma ei kahtle, et ühel õigel hetkel paneb ta Dexteri paika ja tuuseldab majas ringi nagu peremees.

Kahjuks me täpselt ei tea kui vana ta on, pakuti, et 2-3aastane, nime tal ka ei olnud. Minu “Paks Louie” asemel sai talle nimeks Baymax. Miks selline nimi? No kui te olete “Kuus kangelast” multikat näinud, siis te mõistate Kui mitte, siis ta lihtsalt tundub sama armas, kohmakas ja kogukas nagu Baymax – sinu isiklik tervishoiukaaslane.

Issand, kas ma tean liiga palju multikatest?