Mehed!

Lugesin paar päeva tagasi Herlingu blogipostitust ja mul oli tunne nagu oleks ma selle ise kirjutanud. Järgnev kirjeldus oleks nagu meie perest ning ajas mind nii muigama: “Mina olen raamatut lugenud ja kogu etendus oli puhas nauding. 4 tunni jooksul ei olnud mitte ühtegi korda tunnet, et peaks kella vaatama või kaua siin juba istutud on. Ühtäkki sai etendus lihtsalt läbi ja ärkasid mullist! Härra mul jällegi, kes kuulub kategooriasse “loen-ühe-pildiraamatu-aastas” – mees, siis temaga olid lood teised. Torises mul tükk aega kõrval, miks kõik pidi nii kunstiline olema. Aga kuidas sa paned 600 lehekülge tihedat lugu etendusse muidu? ” Marek on samasugune. Praktiline. Aega on raha. Ja see kehtib nii näidendite, kunstigaleriide kui ka kasutusjuhendite kohta.

Nagu te teate, siis meie Idaga olime nädalavahetusel (justkui) Sibulatee puhvetitepäeva nautimas. Marek pidi selle ajaga kodus tegema ära need tööd, mida ma kunagi tähele ei pane, sest need on sellised vajalikud ettevalmistustööd, aga silmailu ei paku. Muuhulgas pidi ta panema kokku ka Ida uue mängumaja, mille alusraami ta pani kokku juba neljapäeva õhtul ja laupäeva hommikul valas raamijalad ka betooni, et maja ikka väga kindlalt paigas oleks. Pühapäevaks kui me koju jõudsime, ei olnud ta maja kokkupanekuni jõudnud. “Ärge muretsega, sellega ei lähe üldse palju aega, ma esmaspäeval panen kokku, sest karkass ja alustööd on tehtud,” lohutas ta meid. Me usaldasime teda. Noh esmaspäeval olime me väsinud, alustasime siis teisipäeval. Kuigi Marek tahtis juba siis ka ära nihverdada, aga Ida arvas, et “sa oled meid juba kaks päeva reetnud”, et tuleb ikka pihta hakata. Ega Marek pole ka rumal. Podises, et kui tema peab maja kokku panema, siis jäävad muud tööd tegemata, et keegi ei korja kokku neid kiva, mis ta oma kopaga on laiali ajanud. Olgu nii, panime Idaga töövormi nr 3 selga ja hakkasime kiva korjama. Mida kõike üks ema oma lapse heaolu nimel ei tee. Krt, ma murdisn isegi küüne ära! Ja ma olen kindel, et see on Mareki poolt mingi töökasvatus. Raudselt tegelikult pole neid kive vaja korjata, aga ta lihtsalt nautis seda, et sai meid tööle panna.

Ja mis siis selgub? Kõige pealt ütleb ta, et laost on valed jupid pandud, et siin on mingi eeskoda ka, et meie majal ju pole. Näitan talle siis pilti ja mis sa ütled – meie maja ongi eeskojaga, lihtsalt Marek võttis esimese paki, pani selle kokku ja eeldas, et see ongi vajalik alusraam. Ja siis on veel meie peale pahane kui me julgesime jonnida, et miks ta siis eeltööd korrektselt ära ei teinud. “Kust ma teadsin, et on veel raame ja juhendeid,” puhises ta omaette. No tüüpiline mees. Selle asemel, et süveneda ja uurida, ta eeldas, et tegi kõik õigesti. Maja oleks ammu koos olnud ja väiksema tüliga kui mehed vaataksid juhendeid ja süveneks! Aga okei, maja sai püsti ja on ikka nunnu küll. Ma olen ammu neid maju vaadanud ning nüüd otsustasime, et see on selline asi, mis pakub ka turistidele väärtust ning tellisime ära. Võtsin ka enne seda oma julguse kokku ning kirjutasin neile, et noh ma siin minisemisuunamudija, et küll oleks tore kui saaks natuke allahindlust ka. Sain. Olen hästi tänulik. Miks ma seda eraldi mainin? Ma ei eelda ega oota sugugi erikohtlemist, kuid mu meelest on täiesti tavaline, et (ka mitte suunamudijast) inimene küsib allahindlust, tavaline tingimine. Vastus on jah või ei. Ka “ei” on vastus. Minu jaoks on oluline see, et vastatakse. Marek plaanis samal ajal ka uue murutraktori ostmist. Ütlesin talle, et oota, ma igaks juhuks küsin, kas nad saavad paremat hinda pakkuda, sest olin ka näinud, et ettevõte, kelle Marek oli välja valinud, teeb päris suunamudijatega koostööd. Ma ei saanud mingit vastust. Jube vastik tunne tekib, et kui pole megagiga tuntud Eestis, siis ei saa isegi vastust. Täna tuli Marek koju teise ettevõtte murutraktoriga. Ega muidugi too esimene ettevõte ei kaota ilmselt midagi, aga lihtsalt vastik tunne jääb kui sulle kui potentsiaalsele kliendile ei vastata.

Tagasi maja juurde. Eks selline mängumaja on natuke oma lapsepõlveunistuste realiseerimine ka. Ma lapsena alati unistasin mängumajast. Täiskasvanuna tundus endale seda veider tellida, aga kui sul on majas laps, siis on paljud lapsemeelsed otsused õigustatud. See mängumaja on õigustatud otsus. Ja muide neil on praegu päris head hinnad, lihtsalt tarneajad ei pruugi nii head olla. Esimene maja, mis me välja valisime, oleks meieni jõudnud kevadel. Kas ma jaksaks kevadeni oodata? Hullud olete peast. See mudel tuli päriselt päevaga kohale.

See pole veel kõik. Mul on veel Mareki kallal joriseda. Me olime juulis Varnjas käies kokku leppinud, et viime Mesi pere Pranglisse. Kuupäevi ma ei mäletanud, aga jäi meelde, et sobiks neljapäev-reede. Arutasime veel, et ma ehk saaks puhkusepäevi võtta ja ehk ikka esimeses klassis võib veel puududa ka. Sel nädalavahetusel küsib siis Varnjas härra Mesi, et kas kõik ikka jõus, vastasin, et muidugi. Rohkem ei midagi, sest ma teadsin, et vahepeal oli info muutunud ja Prangli trip oli lükatud nädalavahetusse, mis sobis veel paremini. Mulle. Kui siis Marek ja härra Mesi hakkasid omavahel detaile kokku leppima, et kunas läheme ja kunas tuleme, selgus, et üks teadis, et minek on neljapäeval, teine, et laupäeval. Klappima me aegu enam ei saanud. Seda enam, et lubas tormi ja lisaks sellele, et ma kardaks paaniliselt tormise merega minna Pranglisse, pidin ma olema kindel,et esmaspäeva hommikul kell kolm (jap!) olen ma lennujaamas. Mul on ees ootama liiga oluline kohtumine, millega ei saa riskida (ma olen päriselt nädal aega teinud ja harjutanud presentatsiooni, selline koolilapse tunne on, närv sees nagu enne eksamit!). Noh ja nii ta siis jäi, et meie ammmmmuuuu planeeritud Prangli reis jäi kommunikatsioonivea tõttu tegemata. Või noh sai lükatud edasi.

“Aga kui me nüüd uut reisi planeerime, siis te Herlinguga suhtlete ise omavahel ja lepite kokku!” andis Marek instruktsioonid, “mehed ikka ei saa hakkama!”

M.O.T.T.

2 thoughts on “Mehed!

  1. Haaah!
    Mul kusjuures oli koguaeg tunne, et kui mehed asju kokku lepivad, siis mingi jama sealt tuleb. Aga ikkagi andsin korraldamise üle :))
    No eks peame uue plaani välja mõtlema. Meie praegune puhkus läheb siis hoopis spaasse. Lapsed ootavad juba 3 kuud, millal vanematel aega on reisile minna 🙂

    Like

Leave a Reply to herz Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.