Alustame kohe lõpust. Meil oli tänaseks kokku lepitud, et koju tuleb arst, kes Skype´i parimatele jahimaadele saadab. Leppisime Marekiga kokku, et Ida on tema töö juures, mina tulen varem koju ja olen Skype´iga, aga eile õhtul tundsime me mõlemad, et me lihtsalt ei suuda. Jah, on näha, et ta on haige – tal on köha, nohu ja ta on kohutavalt kõhn, samuti on ta piisavalt eakas. 15aastane kassiproua. Aga samas on ta ikkagi justkui elujõus. Muidugi on see viimane meie tõlgendus ja ei ole keegi meist kassiekspert, aga meile tundus, et ilma veel korda arstile minemata, ei suuda kumbki meist jumalat mängida.
Seega palun kohe jätta need kommentaarid, et mis inimene sa oled, et enne ei ravinud kassi. Võin teile ka öelda, et meie oma (= ei võrdu Keila) loomakliinikust öeldi, et pole aegu ja võimalus on tulla elavasse järjekorda, kuid ehk mõistate, et see ei ole mul hetkel võimalik. Teised kliinikud, kuhu mulle soovitati pöörduda, ei võta hetkel uusi patsiente vastu (jah, helistasin ka sinna mida mulle IG-s soovitati ja selleks lausa eraldi anonüümne konto tehti:) samuti ei anna mulle keegi ilma kassi nägemata – et teha kindlaks kas tal on lisaks neeruprobleemidele kopsupõletik või midagi hullemat – rohtusid ja ega ma neid oma suva järgi talle andma ei hakkakski). (Lisainfo: Loomaarst, kellega me juba konsulteerisime, on tuttav ja mitte enam praktiseeriv, kuid siiski loomi tundev)
Ma olen mitu päeva näinud unes Hugot, mulle tuli meelde, kuidas tema üle lillesilla saatsime ja kui valus see kõik oli. Orkut suri loomuliku surma ja kuigi see oli ka kurb, siis see, et ta suri kodus ja sai kenasti maha maetud Hugo kõrvale, tegi selle kõik lihtsamaks üle elada, aga otsustada veel ühe looma lahkumise üle, käis minule ausalt üle jõu. Idaga rääkisime ka ausalt ja avameelselt ning ta sai aru, miks me oleme otsustanud Skype´i magama panna. Kui eile seda kõike uuesti arutasime, karjatas ta ühel hetkel “issand, te tapategi kassi ära!” ja sellega oli otsustanud – me ei saa sellega hakama. See kõlas nii võikalt. Ma tundsin end Skype´ile süüa viies nagu vangivalvur, kes hukkamõistetule viimast einet pakkus.
Muidugi ma tean, et me hetkel mõtleme vaid enda tunnetele, kuid homme on esimene september, Ida läheb esimest korda kooli, seda päeva ei juhtu enam kunagi. Ma tahaks, et me läheksime homsele vastu rõõmsate emotsioonidega. Jälgime Skype ´i, laseme tal toas olla ja puhata (kuigi ta oli õuekass, siis ei pea te ka arvama, et ta elas kusagil lageda taeva all), pakume talle lähedust, hoiame Dexteri eemal ja ootame reedest teise arsti aega. Et siis oma lôplik otsus teha:(
Ei kerja kaastunnet, vaid elasin välja oma emotsiooni kui raske see on ja ma ei tea, kas tegin oige otsuse, et eile end kokku ei võtnud ja ei lasknud tal üle lillesilla minna.
EDIT: Skype on tänaseks käinud ka TEISE arsti juures, lisaks muule on Skype´il Covid, talle tehti analüüsid, vereproovid ja kõik muu, mis vaja, aga kahjuks ütles ka see arst, et kui ta uueks nädalaks kosuma ei hakka, siis tuleb meil teha see otsus, mida soovitas ka esimene arst. Rohkem ma Skype´i teemal siin blogis ei räägi. Samuti on kommenteerimine suletud, ma ei pea kuulama, kui rääbakas on mu kass ja kui hooletu olen mina ning kui sallimatu Marek. Allolevad pildid on tehtud Skype´ist selle aasta kevadel tema kõledas ja külmas kuuris, kus tal katust peakohal ei olnud (jumala eest, igaks juhuks mainin ka, et see on sarkasm!) ma julgeks öelda, et ta nägi veel väga hea välja. Aga mida mina ka tean – kalkuleeriv ja külm loomaomanik.
