Teate kui veider on see hetk kui Ida kutsikasilmadega mulle otsa vaatab ja poest midagi tahab, tehes näo, et ta ei saa mitte kunagi mitte midagi, mossitab, jonnib, karjub, ja ma tunnen deja vu tunnet. Selline asi oleks nagu olnud. Aga Ida asemel olin ma ise. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma olin tõesti lapsena üks ärahellitatud printsess ja ilmselt tekitasin oma emale samasugust peavalu nagu Ida mulle hetkel.
Reaalselt tal on igast poest midagi vaja. Küll on see täpselt see käekott, kampsun, pluus, kleit, mänguasi, sukkpüksid, sokid, kommid, hambapasta, šampoon, mida tal veel ei ole ja hädasti vaja on. Näiteks seekord oli tal hädasti vaja seda halli dressipluss- kleiti, ma ei olnud vastu, sest esiteks kattus see minu maitsega ja teiseks, tõepoolest justkui oli vaja. Aga siis oli ta pettunud, et järgmisest poest midagi ei saanud. “Juuksekumme mul ju ka ei ole,” ütleb ta nukralt ning mul on ilgelt raske ei öelda, sest ma ei taha, et talle jääks mulje, et me ei saa endale neid asju lubada (ma lugesin kusagilt teooriat, et kui lapsele öelda pidevalt, et pole raha, siis see suhtumine jääb teda elus kandma ja pole õige), ühesõnaga ma ei ütle peaaegu kunagi, et “mul ei ole selle või tolle jaoks raha”, aga mind ajab illlllllllllgelt närvi, et ta ei saa aru, et raha ei tule puu otsast ja ma ei käi tööl vaid selleks, et talle asju osta, mida ta järgmine hetk isegi ei hinda. Lisaks on tal alati vaja midagi teistele osta.
Ja siis tuleb mulle meelde üks seik oma lapsepõlvest. Seda lugu kuulsin ma nii kaua kuni tädi Lola elas. “Kas sa mäletad, kuidas sa Nyköpingus karjusid ja keeldusid pargist edasi liikumast, sest sa ei saanud seda nukku, mida sa tahtsid?” meenutas ta mulle iga kord. Emme oli ammu edasi läinud, sest esiteks olin ma just saanud oma elu esimese Petra (aastal 1991 oli see kuldaväärt!) ja mõistan seda täna täiega, miks ta mind ignoreeris ja ma mõistan kui närvis ta olla võis. Mulle ei piisanud sellest Petrast, ma tahtsin teist veel. Aga saage nüüd minust ka aru, nõukaaja laps, kes sattus 10aastaselt välismaale ja kõik oli nagu suur kommipood. Kas ma mõtlesin sellele, et äkki meil pole selleks raha ja et ma peaksin olema tänulik, et juba ühe nuku sain? Ei. Ma tahtsin teist veel! Ma ei mäleta, miks, aga suure tõenäosusega tahtsin ma seda kellelegi kingiks viia. Suure tõenäosusega Dagnele. Ühesõnaga ma karjusin seal pargis ja tädi Lolal hakkas must kahju. Teist Petrat ma ei saanud, küll aga sain ma mingi väiksema beebinuku. Ma saan tädi Lolast ka aru, esiteks karjus laps võõras keeles keset linna ja teiseks ma olin ikkagi vaesest Eestist, ta päriselt hellitas mind. Just tema oli see, kes mulle Rootsis olles kõik popid asjad (teiste vastuseisust hoolimata) ostsis ja raha ka veel andis.
No vot ja siis on aasta 2021 ja mul on Ida, kes kohati käitub samamoodi nagu mina veel kümne-aastasena. Või 13-aastasena.
Jällegi ma mäletan kui ma emmelt Anne turult midagi nõudsin. Tookord oli Anne turg veel megapopp ja kuuma kraami täis. Ma mäletan, et me seisime bussipeatuses, mina jälle mossitasin ja emme ütles mulle, et palun, siin on mu rahakott, maksa ära arved, osta süüa ja palun osta siis endale kõik need asjad, mida hing ihaldab. Kas te arvate, et ma ei ole sama lauset sada korda Idale öelnud? Ta ei saa lihtsalt rahast aru ja ma lähen närvi. Ma olen oma ema. Ja Ida on minu karma. Kui te arvate, et ma olin mõistlik hiljem, siis oo ei, kindlasti mitte. Ka teismelisena, või nii umbes 18-aastaselt, nõudsin ma emalt mingeid asju, sest ma tahan! Ma ei lahkunud kaubamajast enne kui ma olin saanud Arne Niidu pintsaku, mis tol ajal maksis jõõõõõõõhkrat hinda. Ma sain selle pintsaku.
Kui ma laevas olin õelapsele ostnud väikese kingituse ja Idal oli ka sarnast vaja, sest “siis me oleme ühtekad”, pluss Idale ostnud lubatud kommid ja 6-eurosed mahlajoogid (mitmuses!) showbaaris ja raisanud ta peale kokku üsna arvestusväärse summa , nii et ei raatsinud endale enam osta CC kreemi (ahh, see Diori oma oli imeline!), tundsin ma, mida võis tunda minu ema kui ma kõiki neid kalleid asju kogu aeg nõudsin ja sain. Kui raske tal võis olla. Kas ta endale ka midagi kunagi lubas, ma ei tea. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Ma olin enesekeskne printsess. Nagu Ida praegu.
Kurat, kus ma vihkan seda karmavärki.