Meelis kirjutas intrigeerival teemal, vastasin postituse alla ka kommentaarina, aga tundsin, et tegelikult on mul selle teema kohta rohkem öelda. Ma olen varasemalt ka oma arvamust avaldanud ja öelnud, et minu jaoks ei ole blogimine/tiktokkimine/instagrammimine nö päris töö. Tänaseks olen ma oma arvamust muutnud. Ma olen aru saanud, et sisuloome ja suunamudimine vahet pole mis kanalis võib olla päris töö ja see on okei, kui seda tehakse hästi (maitsed on erinevad, kellele ema, kellele tütar). Selles mõttes, et reklaami eest on ju alati makstud ja kui tänapäeva trend on, et sellisel kujul sisuloome on see, mida inimesed tarbivad ja mille eest tootjad maksavad, siis miks ka mitte. Tõesti, elu ei ole nagu Tammsaare romaanis, et tuleb vaid palehigis tööd teha, et vaid see on õige töö. Uued ajad, uued tööd ja trendid. Lihtne.
Samas tekitab see teema minus vastuolu. Ma näen oma lapse ja tema sõprade pealt, kui palju nad tarbivad täiesti mõttetut s…a (vabandust väljenduse pärast) ja ma näen, kes on nende eeskujud. Tiktokkerid ja juutuuberid, kes peegli ees keerutavad ja karpe unboxivad. Te võite heita mulle ette, et see on minu süü, et ma pole temaga piisavalt tegelenud, ega suutnud piisav õiges suunas suunamudija olla, aga teate, ma võin ka öelda, et koroona ja nö päristööl käimine on oma töö teinud. Ma olen pidanud tegema sotsiaalmeedia kasutuses järelandmisi ja jah, see on hetkel mulle valmistamas peavalu, et laps on liiga palju telefonis ja mulle ei meeldi kõik see, mida ta seal teeb, aga mul on ka töö ja ma ei saa 24/7 helikopter olla. Jaa, me räägime nendest asjadest ja jaa, ma kontrollin, aga ma ei saa seda teha kogu aeg. Tõesti, mu päristöö “segab” lapse kasvatamist.
Tagasi teemasse. Ehk siis mina peaksin oma lapse jaoks olema esmane suunamudija. Kahjuks olen ma tõesti hobiblogija, see on minu meelelahutus, väljaelamisviis ja hobi, natuke ka kommiraha teenimise koht, Ida on lapsest saati näinud, kuidas ma midagi kirjutan, pildistan ja eks ma olen ikka öelnud ka, et ära sega, ma pean selle valmis saama, sest tähtaeg ja tasu ja blaablaablaa. Seega pean ma esmalt vist endale otsa vaatama, aga samas mu sisetunne ütleb, et isegi parima tahtmise juures ei ole mina tema sotsiaalmeedia suunamudija, selles vallas olen ma vaid “ema, kes blogib ja teeb pilte”. Kui ma nüüd ühel päeval kuuleksin, et ta ütleks, et tema ambitsioon oleks olla suunamudija, siis ma oleksin pettunud küll. Ikka on emadel oma lastele ootused. Võimalik, et ebarealistlikud. Mis te arvate, et minu ema oli rahul, et ma läksin õppima skandinavistikat? Tema teadis, et ma lähen õppima juurat või politoloogiat, sest temal olid minu jaoks nii suured ootused. Mäletad, emme, sa ütlesid, et vähemalt suursaadik nagu Ene poeg, võiks sinust ikka saada? 18-aastaselt huvitas mind politoloogia ja juura sama vähe kui….mai tea, koristamine. Mina teadsin, et lähen ajakirjandust õppima. Ei läinud, sest hakkasin kartma akadeemilise võimekuse testi. Võtsin skandinavistika kõrvalaineks suhtekorralduse ja ajakirjanduse (või mis iganes selle asja peen nimi oli). Lõpetasin heade hinnetega, aga ikkagi teadmisega, et ema ei olnud rahul mu valikutega. Tookord. Täna ma isegi pole enam küsinud.
Ja nüüd ma mõtlengi, et kui Ida oleks ühe päeval suunamudija, siis mida ma tunneks. Mulle ei meeldiks see (how fucking ironic), aga ma oleks valmis seda toetama, kui sellel oleks mingi nišš, mingi teema, mingi omapära. Niisama peegli ees juustekeerutamine ei ole content, sorry, no ei ole. See ei ole töö. Sellisel juhul ütlen ma Meelise postitusele vastuseks, et tõesti, suunamudimine ei ole töö. Või siis ma olengi oma ema, kel olid oma arusaamad päristööst ja nö õigest tööst, et teatud asjad ei lähe sinna alla. Teine osa minust mõtleb, et aga miks? Vaatasin eile laevas baaridaame, poemüüjaid, tantsijaid, me kipume neid ameteid alahindama. Muidu saab sinust müüja, koristaja jaa nii edasi ütleme me tihti, aga mis nendel töödel viga on? Ja miks on tantsija vähem töö kui müüja/müügijuht? Ma imetlesin kõiki neid inimesi, kes teevad nö teenindavat tööd, nende oskus olla viisakas ja naeratav igal hetkel, see on imetlusväärne. Samas inimesed käituvad nagu põrsad. Sama on suunamudijatega. Nemad (meie?) oleme otsustanud olla reklaamnäod toodetele, teenustele – see on ju töö? See, et mina ei tee seda päristööna, ei tee seda vähem tööks.
Aga miks ma siis ei tahaks, et Ida hakkaks suureks saadeks suunamudijaks? Esiteks mulle meeldis see maailm, kus lapsed tahtsid saada emadeks, müüjateks, tuletõrjujateks, politseiks. Kui ma õigesti mäletan, siis mina tahtsin saada müüjaks, sest neil on kõik olemas. Oo, õnnis nõukaaeg. Vaadates mind täna, siis tegelikult ma ju olengi müüja. Ainult kõiki asju pole olemas:D Teiseks, mis siis saab kui kõik hakkavad vaid suunda mudima, sest glamuurne elu, tasuta asjad, ei pea käima koolis ja üheksast viieni kontoris? Hetkel on Ida öelnud, et tahab saada õpetajaks või politseiks. Samas on ta ka küsinud, et mis tööd Marimellid teevad, et tahaks sama tööd.
Mul oli kolm pikka autosõidu päeva, et Idaga rääkida elust ja asjadest ja väärtushinnangutest ja tööst. Eks ta suure osa lasi ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga ärge arvake, et ma ei räägi temaga sotsiaalmeedia võlust ja valust. JA kui te peaksite tiktokis nägema videot, kus ma poolalasti duši alt välja tulen, siis see pole keskeakriis, vaid hetk, kus ma sattusin Ida videot segama kogemata. “Emme, ära sega, ma teen videot just!” kuulsin ma vaid, (ÕNNEKS) käterätik ümber vannitoast välja astudes.
Olen ka vahel sel teemal vaielnud ja minu arust on ka suunamudimine töö, juhul kui see piisavalt sisse toob… sõrmenipsust plaksti suunamudijaks ei saada, ikka töö ja vaev seal taga ma usun. Ja noh, paraku on isegi see peegli ees keerutamine töö, kui turgu ja jälgijaid on, mis sest et mitte väga hea kuulsusega töö (analoogne stripparitega nt…ei tahaks ju kunagi, et oma laps sellise töö valiks…aga töö on töö). Ja noh, põhiline on ikka leida ala, mis meeldib ja inspireerib ja milles annet kah 🙂
A off topic, tahtsin juba varem kirjutada, et nii äge, et Idaga koos reisite/tööreisite 🙂 Enamasti ikka see arvamus inimestel, et omg, lapsed ja reisimine ei käi kokku, a mu meelest täitsa harjumuse ja elustiiliküsimus, just nagu teie pealtki näha. Väga armas igatahes 🙂
Nojah, nôus et eks ta ikka ka on töö isegi kui vaid peegli ees keerutad, aga krt kus ei suuda seda ausalt tööks nimetada. Olen ka ilmselt piisavalt vana, aga mu jaoks on see piinlik töö. Päriselt.
Ja lapsega reisimine on minu jaoks olnud loomulik. Ida oli kuuekuune kui esimest korda tööreisile kaasa tuli. Muidugi on hetki kus see on väsitav, näiteks valisin soiduaegadeks Ida uneajad ja ohvedasin oma und, aga mu jaoks on Ida ja (töö)reisimine olnud ainus ja ôige valik. Kooliaeg ses môttes rikub elu😂
Ja muidugi on kohti, kus tahaks vaid kahekesi olla, kuid mu jargmine plaan on Usa v Dubai ja siis on loomulik et Ida tuleb kaasa☺️
Kusjuures ma ei alahindaks seda, mis neile sujuvalt kõrvade vahele jääb. Just see nädal hakkaisn miskit rääkima poisile ning ta ütles, jah, ma mäletan, me vaatasime seda ju ja ma mäletan. Ma ise üldse ei mäletanud seda juttu, aga hea, et üks veidi salveatas
Ma tahaks loota, et salvestub rohkem kui ma eeldan☺️
Töö on töö, isegi suunamuudija oma (kuigi päris tööks pean seda väheste inimeste puhul). Kui suunamudija mudib “mida iganes” sissetuleku eesmärgil, ei ole ta (minu) silmis tõsiselt võetav…kuigi jälgijaid võib olla kümneid-sadu (pean silmas Eestit).
Vahel kui noored unustavad end nutimaailma, olen konstanteerinud külmalt, et ootan “äppi”, mis teeb ise söögi valmis (mitte Bolt/Wolt), remondib kodu/autot vms. Seni kuni “äpp” seda ei tee – ongi vajalikud inimesed, kes oskavad oma kätega midagi teha, kõrvadega kuulata ja osavõtlikult teenindada.
Lapsed kuulavad, isegi kui nad ei reageeri jutule, võid mingil hetkel üllatusega avastada, et toimib…ja kui küsin, et kuidas sa teadsid…siis vastuseks kõlab …sa ükskord rääkisid või sa kunagi seletaside (st mina rääkisin, tema kuulas ja ei vastanud). Suhtlemine, mõtete vahetamine on oluline igas eas. Varemalt ikka mõtlesin, et tea, kas ta aru saab või on liiga vara…kuid olen jätkuvalt seda meelt, et kunagi ei ole liiga vara, alati on liiga hilja.
Olen nõus sinuga, ma ei suuda ka tõsiselt võtta inimesi, kes mida iganes mudivad, kuidagi vale tundub, aga noh kui on sissetulek siis järelikult töö. Eks see ongi selline teema, kus ei saa kunagi üksmeelele. Osad peavad peegli ees keerutamist päristööks, osad mitte.
Ma ise loodan, et mu jutust vähemalt midagi jääb külge, kuigi täna kui ta endale sädelevat kehakreemi juustesse pani, mõtlesin ma küll, et mis ma valesti olen teinud. Meikimisest ma ei hakka rääkimagi, see on mu jaoks üks suurimaid peavalusid. Aga samas ei taha nagu otse keelata ka, püüan ikka suunata, et mis on peomeik ja mis sobib koju, kooli, sõpradega mängmiseks. Ehk mingi hetk jõuab jutt kohale ka:)
Minu jaoks on töö see, mis loob väärtust. Ja mitte selles mõttes, et toob töö tegijale raha sisse, vaid selles mõttes, et sellel on mingi mõte. Pole vahet, kas sa oled jurist, koristaja, müüja, finantsjuht. Kõik need tööd loovad väärtust.
Meelis mõtleb hästi lihtsalt… Paneb aga igale poole rahanumbrid juurde ja ongi kõik. Väidab, et kui kuueaastane juutuuber miljoneid teenib, siis see ongi päris töö. Aga kui küsida, et kas see kuueaastane on siis tööle pandud??? Siis tuleb ilmselt vastus, aga see on ju kõigest mäng, mida see kuueaastane teeb ja talle tõesti väga väga väga meeldib, kui teda filmitakse ja pildistatakse… Et kumb see siis on? Töö või mäng?
Minu jaoks ei ole head sõna influentserite jaoks. Suunamudijad ja sisuloojad? Vabandust, aga kõige paremal juhul tooteesitlejad… Kui just tõesti ei ole uute toodete tutvustamisest mingit suuremat sisu, mida luuakse… Suunamudijast eeldaks päriselt suuna mudimist, nt keskkonnasõbralikkuse, tervisliku eluviisi, heategevuse vm suurema teema propageerimist. Ja sisuloomest ootaks meelelahutuslikku sisu. Minu pärast kasvõi Zevakin või Artur Rehi. Aga mis suunda mudivad või mis sisu pakuvad näiteks marimell ja Jane? Pole õrna aimugi… Samas sinu puhul, Eveliis, on mingi suund täitsa olemas… Eesti turism (mõisad, sibulatee, AirBnB jne) ja näiteks ka taaskasutus.
Jah, olen sinuga nõus, et töö peaks looma väärtust, just nimelt nii nagu sa kirjeldasid. Minu arvates on ka väga paljud Eesti suunamudijad tooteesitlejad ja samas see on nagu ju täitsa töö, lihtsalt kanal on teine. Ja tõesti ma ei suuda päris tõsiselt võtta kõiki, kes väidavad et nii raske ja pngeline päev, aga see tähendab vaid enda pildistamist, maniküüris käimist ja siis sellest sisu loomist.
Ka mulle meeldiks kui suunamudijad, me kõik, rohkem päris suunda mudiks, nii nagu sa ütlesid ka. Mina ise püüan ka rohkem tegeleda heategevusega, kuid ei ole päris siiski seal maal, et sellega “eputada”. Samas ThymeOut on selles valdkonnas mu meelest suurepärane suunamudija, just see, kuidas ta loomadest hoolib.
Ja tõesti suunamudija võib ka lihtsalt meelelahutust pakkuda, aga siis peab see olema kvaliteetne, nagu Zevakinil, teda vaatad ja naerad. Suvalise laulu saatel keksimine ei ole (minu jaoks) meelelahutus. Võib olla paljude jaoks on ja seepärast ka mõned mudijad seda tööks nimetavad. Ei tea…
Mul tekib kusimus, et mida teeb 8 aastane tiktokis, kas on toepoolest vaja lapsepolv nii varakult ara rikkuda?
Nii vaike laps kull ei peaks tiktokist maad ega mutsi teadma, kas on siis tore vaadata kui 8 aastased kooliouel wap dance teevad?
Mul on monikord nii kahju tanapaeva vaikestest lastest kes peavad tanu sotsiaalmeediale ruttu suureks kasvama ja nukkude ja autode asemel mangimisega kaivad nina telefonis.
Ettekaane tool kaimisena ei ole mitte kuidagi seotud lapsele nutitelefoni ja tiktoki katte andmisega ja kui toesti on hadasti vaja , et lapsel oleks telefon, siis piisaks ka taiesti tavalisest klahvidega telefonist, et saab helistada ja sonumeid saata.
Jah, eks ta ole. Kõige lihtsam on ette heita ja arvustada, ikka teevad teised paremini, aga tead, kui laps on näiteks päevad läbi kontoris kaasas või peab osalema igavatel koosolekutel, siis ega ta kaheksa tundi ei jaksa vaid meisterdada ja joonistada ja lugeda (mida ta ka teeb). See on see koht, kus vanasti käidi jala läbi tuisu ja tormi kaheksa kilomeetrit kooli ja rõõmustati marlist kleidi üle, midagi pole teha, ajad muutuvad.
Kui Ida alles sündis, raiusin mina ka, et ei saa ta ipadi ega muid poppe asju, sest ma arvan, et neid pole vaja. Läks niimoodi. Ma arvan, et ma pole ainus ema, kes laseb lapsel tiktokkida (ja kontrollin ka mida ta teeb ning meil on pidevad vestlused sel teemal) ja ega ma aasta ema tiitlit polegi kunagi tahtnud:)
Ma ei heida ette, aga reaalselt on kahju lastest, tootan meditsiini valdkonnas ja teate mis on koige hullem, suurenenud on alla 13-14 aastaste lastel suguhaigused, ja suur osa laste varasest huvist koige seksuaalse kohta tulebki nendest appidest.
Lastega tulebki koigest raakida, aga eakohaselt kuna lapse aju ei ole taielikult valja veel arenenud, siis liiga palju saast informatsiooni ei ole hea.
Ajad voivad muidugi muutuda, aga inimesed on samad ja kui 100 aastat tagasi labi tuisu ja lume pidi jala minema ja nuud on auto, siis see on positiivne areng, siis tiktok ja muud sellised apid on kahjuks taandareng.
Jah, sellega olen ma küll nõus, et nad saavad liiiiiiiiiiga vara suureks ja see seksuaalsuse teema on kindlasti äppidest ja sotsiaalmeediast. see teeb mind kurvaks ja samas tekitab ka hrmu ning kui sa ütled, et 13-14aastaste suguhaigused on suurenenud, siis mus tekitab see lausa õudu.
Olen ka sinu eelneva kommentaariga laias laastus nõus, kuid tegelikult on ka üks põhjus selles, miks äpid lapsi hoiavad, et me tõesti peame tööd tegema ja lastel ei ole vanavanemaid (sest ka nemad töötavad). Ühesõnaga, nõiaring.
Ma püan hästi palju rääkida sots meedia ohtudest, aga näen, et ta tegelikult ei mõista mind – ta ei saa täpselt aru, kes on pervert, mis võib juhtuda, sest ta lihtsalt ei saa veel aru. Mis ei tähenda, et ma ei jätkaks neid vestlusi.
Selles see asi ongi, et vanemad arvavad, et lapsed saavad aru , aga tegelikult nad paris tapselt ei moista ja kahjuks on vaikesed lapsed vaga kergesti mojutatavad ja mida rohkem aega nad veedavad selles keskkonnas seda normaalsem see nendele tundub.
Vanasti oli selline utlus, et naita kes on sinu sobrad ja ma utlen sulle kes oled sina, sama kaib ka selle kohta mida me vaatame ja mida sisse soome ekraanidest.
Vaga paljud noored kellega ma tooalaselt kokku puurun utlevad, et kustutavad oma history ara , et vanemad ei teaks mida nad salaja vaatavad.
Ma uldse ei taha selline kuri ja kaagutaja olla, aga samas kuna ma naen ka seda teist katt ja nende appide tulemust, siis vahel tahaks lausa nutta kui 12 aastasel on olnud juba mitu kuud klamuudia ja peale ravi voib siiski eluks ajaks viljatuks jaada.